Pullerits: Kuidas kaks näitlejat mind spordi teemadel pihtide vahele võtsid

Selle nädala teisipäeval sattusin Tallinnas Postimehe majas terveks tunniks Tõnis Niinemetsa ja Henrik Kalmeti vahele (fotol paremal). Nemad veavad videopodcasti ehk videotaskuringhäälingusaadet „Varupadrun”.

Ega siin rohkem olegi öelda. Muud saate ise vaadata ja kuulata. Algul on pool tundi Niinemetsa (alumisel fotol vasakul) ja Kalmeti dialoogi, mind võtavad nad kampa alates 31. minutist ehk kui vaatate ekraani, siis vahetult pärast kolmandat reklaamipausi.

Juba on laekunud ka tagasisidet. Üks Eesti spordiüldsuses hästi tuntud ja kõrge renomeega tegelane kirjutas, et „ei mäleta, millal viimati või kas üldse kuskil varem võis Eesti spordist ja selle kajastamisest sellist head “andmist” vaadata, mis pidi küll laskesuusatamist arutama, aga laienes millele vaid, seda parimas mõttes”. Aga muidugi on võimalikud ka vastupidised arvamused.

Kuid juba ootab ees järgmine etteaste. Täna, reede varasel pärastlõunal on mul Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis Eesti spordikirjandusele pühendatud konverentsil avaettekanne „Kas spordiraamatutel on toss väljas?”. 

Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Kas tuulitav ERR on osutanud Tuuli Tomingale karuteene?

Ajakirjandus vahendas hiljuti, et Eesti viimaste aastate edukaim laskesuusataja Tuuli Tomingas (fotodel) on tema treeneri Indrek Tobrelutsu sõnul vaimselt katki ja sügavas augus – ja et see pole esimest korda niimoodi. Tobrelutsu hinnangul peitub peamine probleem Tominga peas. Tobreluts rääkis, et Tomingas on pannud hooaja eel endale peale väga suure pinge, ta mainis temast tehtavat filmi ja kohustusi, kus ta peab oma seisundist avalikult rääkima.

Kust see surve peaasjalikult tuleb, ja juba aastaid? (Sellest loe pikemalt mu tänases kommentaaris, mis ilmus Postimehes.)

Kas mitte nn tiimikaaslastelt Eesti Rahvusringhäälingus, kes on talvest talve nädalast nädalasse muudkui tuulitanud? Pannud kõige suuremad lootused Tomingale; oodanud eestlastest kõige paremaid tulemusi Tomingalt; uurinud temalt rohkem kui kelleltki teiselt nii suuskade sõiduomaduste, tervisliku seisundi kui plaanide ja ebaõnnestumiste kohta. 

Tuuli! Tuuli. Tuuli...

Kas see on äkki aastatepikkune ERRi huvi ja surve, mis on Tomingat painutanud ja, nagu Tobreluts tunnistab, nüüdseks ta vaimselt murdnud?

Alates Euroopa noorte olümpiafestivali pronksist aastal 2013 ja juunioride EMi kuldmedalist aastal 2014 on ajakirjandus lootnud, et Tomingas teeb millalgi läbimurde tippu ka täiskasvanute klassis. Kui algul oli see lootus vaikne, väljendudes avalikult vaid aeg-ajalt, kui tuletati meelde tema noorusaja medaleid, siis sel kümnendil muutusid need lootused-ootused ERRi vahendusel üha valjumaks ja avalikumaks.

Aga inimesed ei ole kõik vaimselt ühtemoodi tugevad. Mõned, kusjuures ka head sportlased, võivad olla vaimselt vägagi ebakindlad ja haavatavad. Kõik ei talu pinget ja survet ühtemoodi vapralt. Tomingas ei kuulu ilmselgelt nende hulka, kes taluks.

Kuid kas ERRi laskesuusaajakirjanikud on osanud seda arvestada? Kas nad on oma Tuuli-huvi vajalikul ajal tagasi hoidnud ja Tuuli-ažiotaaži taltsutanud? See ei tähenda – et te valesti aru ei saaks –, et ei peaks Tomingalt üldse midagi küsima, vaid see tähendab, kas ikka peab oma traditsiooniliselt rõkkav-hõiskavas stiilis muudkui tuulitama, igal võimalusel meelde tuletama, millised ootused on Tomingaga seotud, kuidas kõik just temasse usuvad, mis moodi tema on Eesti koondise peamine lootus. Sest lõppude lõpuks on just Tomingas saavutanud Eesti laskesuusatajaist parimad tulemused, sest lõppude lõpuks, kui üldse keegi peo Eesti õuele võiks tuua, saab see olla ainult Tuuli Tomingas.

Ja siis on sportlane, kes on paaril korral õnnestunud, silmitsi ajakirjanike ülesköetud ootuste ja lootustega – aga kelle tegelik tase, tavaline võistluste keskmine, lubab prognoosida talle pigem kohta kolmandas kümnes, mitte esikümnes. Kas kujutate ette, millise surve on ERRi alatasa tuulitavad ajakirjanikud suutnud Tominga pea kohale ehitada?

Ent Eesti publikule, kes kaasa elab ja omadele pöialt peab, pole sellisest mõttekäigust sooja ega külma. Ei saagi olla. Sest kust saab publik tulla selle peale, et laskesuusakommentaatorid, kes ju omadele niiiiii ennastunustavalt kaasa elavad, niiiiii vägevalt neid reportaažides toetavad, võivad ülihingestatud poolehoiuga – mille tulemusena on laskesuusatajaist, vähemasti Tomingast, saanud Eesti rahva eduootuste ja medalilootuse kandjad –, nende vaimset seisundit hoopis saboteerida ja nende tulemusi alla kiskuda. Ja viimaste hooaegade parima neist, Tominga, vaimselt katki murda ja sügavasse auku ajada.

Foto 1: Tuuli Tomingas tänavu 23. jaanuaril Itaalias Antholz-Anterselvas MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tuuli Tomingas tänavu 22. veebruaril Šveitsis Lenzerheides MK-etapil teatesõidus. Vasakul teevad teatevahetust šveitslannad Aita Gasparin ja Elisa Gasparin. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Tuuli Tomingas treenimas mullu 22. novembril Rakvere spordihoone rullilindil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Postimehes Priit Pulleritsu tänase kirjutise juurde jäetud lugeja kommentaar. Kuvatõmmis Postimehe veebiküljelt
Foto 5: Tuuli Tomingas pärast finišeerimist 8. detsembril 2023 Hochfilzeni MK-etapil Austrias. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Miks laskesuusatamise kommentaatorite riietus väärib suurt tähelepanu?

Eesti Rahvusringhäälingu reklaamklipp laskesuusatamise kommentaatoritega (fotol vasakul) on turunduse mõttes nutikas ja isegi vaimukas, aga seda ei saa vaadata üksnes läbi puhtalt loomingulise või huumori prisma. Turunduse tegijana, eriti rahvusringhäälingus, millele kestivad a priori kõrged standardid, pead olema tark ja nägema ette, kas su turunduskäik võib tekitada ajakirjanduseetika kohta küsimusi. Tõenäoline on, et enamik inimesi, vaatajaid-kuulajaid-lugejaid, sellele ei mõtle ja ei pane võimalikke küsitavusi tähelegi, aga kui keegi märkab ja küsimused tõstatab, pead olema valmis vastama ja aru andma.

Ajakirjandus on see, millega olen kogu elu tegelenud. Kui 1990. aasta sügissemestril New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis õppisin, keskendus seal reedeti üks aine just ajakirjanduseetikale. See oli oluline aine, sest sel teemal kursust viis läbi ajakirjanduskooli dekaan. Sealt peale harjus sisse näha ajakirjandust ka läbi eetiliste kategooriate. Tartu Ülikooli ajakirjandusõppes siis sellist ainet programmis ei olnud.

Eelmises sissekandes ütlesin, et ei saa kirjutada ERRi edastatud infost seoses laskesuusatamise kommentaatorite teleklipiga, sest esitasin küsimused Postimehe ajakirjanikuna. Nüüd panin saadu põhjal Postimehele loo kokku – see on siin.

Mõni võib öelda, et mis ma tühjast tüli teen. Teen sellepärast, et kui ajakirjandus valvab ühiskonna teiste valdkondade järele, siis kes valvab ajakirjanduse enda järele. Seda esiteks. Teiseks, kui ka väiksena näivatele eksimustele mitte reageerida, annab see eksimuse sooritanuile juurde julgust veelgi suuremaid eksisamme teha. Ehk teisisõnu: pidurit tuleb vajutada siis, kui ees paistab kiilasjää oht, mitte siis, kui oled suure kiirusega juba kiilasjääle kihutanud – siis on tulemuseks õnnetus.

Foto: ERRi laskesuusatamise kommentaatorid teleklipis ETV ekraanil. Kuvatõmmis ETV ekraanilt, selle tegi Priit Pullerits

Pullerits: Kas ERR astus laskesuusatajatega lõplikult ühte paati?

Kas olete näinud Eesti Rahvusringhäälingu uue laskesuusahooaja eelset reklaamklippi, kus laskesuusakommentaatoritel, sh ERRi hingekirjas olevatel Tarmo Tiisleril ja Ivar Lepikul on seljas sini-must-valge riietus, ilmselt vest või dressipluus, mille värvikombinatsioon, tegumood, lõige, stiil ja muster meenutavad väga neid dresse/veste, mida kandsid Eesti laskesuusatajad 2022/2023 võistlushooajal.

Milles probleem, küsite.

Probleem on ERRi sõltumatuses. Kui laskesuusatamise kommentaatorid, kes on ERRiga palgal või ka lepingulises töösuhtes, panevad selga riietuse, mis on samasugune või ääretult sarnane sellega, mida on kandnud või kannab Eesti laskesuusatamise koondis, siis ERR näitab sellega, et ta on laskesuusatamise koondisega n-ö samas paadis. Vormiriietus on ju klassikaline kuuluvuse märk ja kinnitus, eriti spordis. 

Aga ajakirjandus peab hoidma nendega, keda ta kajastab, distantsi. See on elementaarne ajakirjanduseetika. See on lihtsalt ajakirjandusliku hügieeni küsimus. Praegusel juhul manifesteerib ERR selgelt, et nende esindajad, kes laskesuusatamist kajastavad, on sama hästi kui osa laskesuusatamise koondisest. Ehk kaob distants kajastatavate ja kajastajate vahel, mis õõnestab ERRi ajakirjanduslikku usaldusväärsust

Esitasin küsimuse, kas ERRis laskesuusatamise kajastajate seljas olev riietus on sama, mis on olnud seljas Eesti laskesuusakoondise liikmetel. (Logode erinevus ei mängi siin rolli.) Hea meelega avaldaksin siin ERRi spordiuudiste juht Rivo Saarna vastuse, kuid ei saa, sest esitasin küsimused Postimehe meiliaadressilt, mis tähendab, et vastuse avaldamise õigus on Postimehel. Ütlen vaid nii palju, et vastus ei olnud selline, mis olnuks mulle selge. Kui üle küsisin, soovitas Saarna küsida arvamust lugejatelt, kas dressid on samasugused.

Siin siis küsingi teilt, kas dressid on teie arvates samasugused. Kuna ma ei saa seda küsida ilma võrdluspilti näitamata, siis lisan juurde ka Saarna läkitatud kuvatõmmise ERRi laskesuusareklaamist (ülal vasakul).

Foto 1 ja 2: Laskesuusatajad Tuuli Tomingas ja Rene Zahkna 31.oktoobril 2022 Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaader ERRi laskesuusatamise kommentaatorite telereklaamist. Edastas Rivo Saarna, ERR 

Pullerits: Miks lastakse naistel karmide spordialadega oma tervist lõhkuda?

Vahel, kui nädalavahetusel eriti lõdvaks tahan lasta, klõpsin teleri spordikanaleile, et äkki tuleb midagi huvitavat. Pühapäeval sattusin jõutõstmise MMile, kus osales ka Eliise Mikomägi (fotol paremal) Eestist. Hästi osales, tuli neljandaks. Aga mind pani mõtlema hoopis muu.

Miks naised oma keha sellise alaga lõhuvad? Ja ka teise aladega, mis neile sugugi head ei tee?

Hüva, võite ju vastu väita, et kui nad oleks oma keha lõhkunud, siis nad ju ei saaks võistelda ja suuri raskusi laval üles vinnata.

Aga kui palju on neid, kes on oma keha jõutõstmise ja muude selliste üleloomulike aladega ära lõhkunud enne, kui nad üldse kuskile tiitlivõistlusele pääsesid?

Ja millise jälje jätab sellise keha lõhkuva ala harrastamine edasiseks? Ega tagajärjed ilmne aasta või kahe pärast. Kõik need seljad ja põlved ja muud kehaosad hakkavad kunagistest ebaloomulikest koormustest märku andma hiljem.

Jah, ega keegi naisi selleks sunni. Nad teevad seda vabatahtlikult. Aga kas keegi on neid ka tagajärgede eest manitsenud? Nagu näiteks suitsupakkidel või alkohoolsete jookide siltidel, et suitsetamine ja joomine kahjustavad tervist, ja joomine just rasedaid?

Isegi kui ei saa tervist ilmselgelt lõhkuvaid alasid ära keelata, siis tuleks selgelt teavitada, millised on nendega kaasnevad ohud tervisele. Jah, need hoiatused ei pruugi ümber veenda, kuid vähemasti saab siis hiljem öelda, kuid hädad kaelas, et „kas sulle siis ei räägitud!”.

Minu meelest on vastutustundetu lasta sellistel tervist purustavatel aladel vabalt, ilma igasuguste piirangute ja regulatsioonideta kesta ja toimetada. 

Fotod 1 ja 3: Tartu Kultuurkapitali Neinar Seli Sihtkapitali õppiva noorsportlase stipendiumi pälvis 2021. aasta jaanuaris jõutõstja Eliise Mikomägi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Prantsusmaa jõutõstja Noemie Allabert tänavu augustis võistlustel Hiinas. Foto autor: Reuters/Scanpix 

Pullerits: Kelle raha eest lennutas laskesuusatamise föderatsioon ajakirjanikud Rootsi võistlustele?

Kui lugejad juhtisid mu tähelepanu tõsiasjale, et neli ajakirjanikku Postimehest, Õhtulehest, Delfist ja Eesti Rahvusringhäälingust käisid eelmise nädala lõpus Rootsis Idres laskesuusatajate esimese lume võistlusel Eesti laskesuusatamise föderatsiooni toetusega, siis küsisin, kas soovitakse teada, kui suure summa ELSF mängu pani ja mis kulurealt see leiti ja mida selle eest ajakirjanikele võimaldati.

Kuna vastus oli jah, et soovite küll teada, siis ma hankisin spetsiaalselt teile vastuse - see on siin.

Foto: Regina Ermits laupäeval Rootsis Idres naiste 8 km distantsil. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Ajakirjanikust propagandistiks ehk ERRi spordikajastuses on sihik paigast ära

Hea ajakirjanduse tunnus ja ühtlasi ülesanne on osata hinnata eesootava sündmuse tähtsust, mõju ja tulemust ning vastavalt sellele kavandada mõistlikult ja põhjendatult sündmuse kajastamine. Kui pühendada sündmusele ennetavalt liiga palju ja suurt tähelepanu, on tegemist kriitikavaba ülekajastamisega, mis ei ole enam ajakirjandus, vaid muutub propagandaks.

Just nii juhtus Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetusega seoses naiste korvpalli 2027. aasta EM-valiksarja eilse mänguga, mille Eesti naiskond kaotas Hollandile suurelt, 54:92.

Kes vaatab ERRi õhtuseid spordisaateid, sel ei saanud jääda märkamata, kui suureks rääkis ERR kolmapäevaõhtuse mängu. Juba pühapäeval olid ERRi spordisaate stuudios Anu Sääritsa intervjueeritavateks kaks koondislast. Spordiuudiste õhtuse saate piiratud mahtu arvestades jõudsid suured lood Eesti korvpallinaiskonnast ka järgmiste päevade spordisaatesse. Muu hulgas saime teada, et Holland peaks olema naiskond, kellega Eesti peaks suutma enam-vähem võrdselt mängida.

Ja siis tuli 38-punktiline kaotus. See ei olnud saun. See oli häving.

See, et poolajaks oli Eesti kaotusseis ainult 9-punktiline ja viimase veerandi eel 14-punktiline, on võltslohutus. See on sama väheoluline ja -otsustav, nagu see, et kui jooksin 800 meetri isikliku rekordi, läbisin esimese ringi täpselt sama kiiresti (ehk korvpallikeeles: viigiseisus) kui Moskva olümpia 800 meetri finaaljooksu (Sebastian Coe ja Steve Ovetti kauaoodatud duell!) vedaja, 54,5ga. Mis tähtsus sel poole distantsi vaheajal on, kui lõpuks võitis Ovett olümpiakulla minu isiklikust rekordist 10,5 sekundit kiirema ajaga?!

Aga mõistlikud proportsioonid on paigast ära mujalgi. Eelmise nädala jalgpallikonverentsil Tallinnas vestlesin tuntud jalgpallientusiastiga. Ütlesin, et jalgpallist liiga palju rääkimine ja kirjutamine on muu seas alusetu ka sellepärast, et Eesti jalgpallis puuduvad igasugused saavutused. Mu vestluspartner, kes, teades, et olen harrastanud suusatamist, teatas, et hoopis suusatamine ei huvita kedagi ja suusatamises võidetud medalid ei lähe kellelegi korda. 

Sellega ma ei saanud nõustuda. Arvan, et mu suurim sportlik elamus pealtvaatajana (olgugi samal ajal ka ajakirjanikuna) pärineb kunagiselt Otepää MK-etapilt, kui rajaäärsed ja tribüünid olid paksult rahvast täis. Mäletan, et kui Eesti suusatajad laskusid staadionile, saatis neid sõnulseletamatu ergutuskoor. Sõna „ergutuskoor” kõlab siin muidugi magedalt. See oli müstiline hääle-, kisa- ja ennekõike energialaine, mis üle staadioni käis. Sa mitte ainult ei kuulnud seda, vaid sa ka tundsid seda. Kes tol korral kohal oli ja mäletab, võiks siin püüda oma elamusi kirjeldada.

Ja siis öelda, et suusatamine ei huvita kedagi ja suusatamise medalid ei lähe kellelegi korda...

Jalgpallientusiast vastas mulle täiesti tõsiselt, et kuidas ei ole Eesti jalgpallil saavutusi!? Loomulikult on. Ja ta ütles: „Kahekordne Balti turniiri võit!”

Ah sa mait ja põrgu päralt – tõepoolest, kuidas ma küll need saavutused unustada võisin?...

Fotod 1 ja 2: Eesti ja Hollandi korvpallinaiskonna mäng kolmapäeval Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: 1500 meetri jooksu finaal Moskva olümpial. Paremalt: Sebastian Coe, Steve Cram ja Steve Ovett (kõik Suurbritanniast). Foto autor: imago images / Colorsport / Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu 2011. aasta jaanuaris Otepää MK-etapil Tehvandi tõusul. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Miks peavad Eesti sportlased sotsiaalmeedias poosetama?

Järsku viskas hommikul telefonis ette pooleminutilise videoloo, kuidas Eesti laskesuusatajad passivad selga uut võistlusvormi. Moomoo moe teemal ma hinnangut ei anna, pole spetsialist. Küll aga pani mind mõtlema, mille peale peavad nüüdisajal sportlased aega kulutama.

Vaadake ise: seatakse üles terve stuudio, sportlased käsutatakse kohale, palutakse võtta see- ja teistsuguseid asendeid. Kindlasti meeleolukas. Kindlasti võttis see mitu tundi. Aga küsin: kui palju aitab see kõik tulemust paremaks teha?

Siin tuleb näha laiemat pilti, mis tõukub sellest, kus seda videot levitatakse – sotsiaalmeedias. Ja laiem pilt on see, et sotsiaalmeedia tekitab sportlastele lisakohustuse – kohustuse seal figureerida. Kas arvate, et see käib muuseas

Ei käi. Toon võrdluse. Nimelt, kui olen käinud jalgrattaga Utah’s seiklemas (fotol paremal), siis olen igal õhtul teinud päevast põhjaliku ülevaate, mida olete siin saanud aastate jooksul näha ja lugeda. See ei käi nipsust. Nende tekstide loomine ja sinna piltide juurde panemine on võtnud kolm-neli tundi. Hüva, kui oled päev aega looduses rattaga ringi sõitnud, siis mis sa õhtul ikka üksinda muud teed, kui võtad päeva kokku, talletad selle tuleviku tarbeks – äkki kellelegi veel pakub huvi ja keegi loeb ning kindlasti on endal huvitav aastaid hiljem kõike taas läbi elada, ja kes teab, võib-olla leiab keegi kunagi kauges tulevikus tänuväärset materjali, saamaks teada, mis moodi mõni eesti inimene 21. sajandi algul rattaga kaugel maal seiklemas käis.

Ma ei pannud õhtuti küll kokku videolugusid, aga kui oleks seda teinud, oleks seegi võtnud kolm-neli tundi. Kindlasti ei pane laskesuusatajad siin viidatud riietumisvideot ise kokku, aga selle jaoks poseerimine võtab kahtlemata oma aja, ja mitte vähe. 

Lühidalt: tarvidus sotsiaalmeedias poosetada nõuab aega, energiat, pühendumist. Küsin klassikalise küsimuse veel kord: kui palju aitavad sotsiaalmeedia videod ja pildid tulemust paremaks teha? Kui palju aitavad need kaasa sportliku taseme tõstmisele? Kas ilma sotsiaalmeedia postitusteta jääksid tulemused kehvemaks? 

Ja kokkuvõtvalt: kui tulemus taliolümpial jääb tagasihoidlikuks, kas siis keegi tõstatab ka küsimuse, et äkki tulnuks tulemus veidi parem, kui aega, energiat ja pühendumist ei oleks raisatud sotsiaalmeedias kekutamisele ja pläkutamisele?

Foto 1: Eesti laskesuusatamise koondise tutvumislaager tänavu 15. mail Otepääl, kus tutvustati ka koondise uut treenerit Håvard Gutubø Bogetveiti. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Spordiriiete tootja MooMoo loovjuht Hanna Taaramäe (vasakul) ja tootmisjuht Kairi Palm mullu novembris. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Utah's Canyonlandi rahvuspargis Needlesi piirkonnas Elephant Hilli otsas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Spordipodcasti "Kiirtuli” salvestus 5. novembril. Saatejuhid Hendrik Kalmet ja Tõnis Niinemets (keskel). Külalised Rene Zahkna (vasakul) ja Jakob Kulbin (paremal). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Mida ütles mulle pikas intervjuus EOK president Kersti Kaljulaid?

Ei hakka mingit pikka sissejuhatust tegema - teisipäeval intervjueerisin Tartus Postimehe toimetuses Eesti Olümpiakomitee presidenti Kersti Kaljulaidi (fotol premal). Usun, et sealt saate vastuse enamikule küsimustest EOK ja tema juhi viimase aasta tegemiste ja lähimate plaanide kohta. Palju juttu on rahast.

Foto: EOK president Kersti Kaljulaid selle nädala teisipäeval Tartus Postimehe toimetuses andmas intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix 

Pullerits: Kas Eesti kaks naiskergejõustiklast ongi jõudnud tupikusse?

Juba kaks aastat tagasi avaldasin siin analüüsi, miks Eesti parim odaviskaja Gedly Tugi Budapestis MMil kapitaalselt põrus, nii et ei saanud tulemustki kirja (fotol vasakul), mille peale võttis minuga ühendust Eesti viimaste aegade edukaim odaviskaja Magnus Kirt, tollal Tugi treener, ja avaldas rahulolematust selle üle, mida kirjutasin. Kuid näete, läks kaks aastat mööda ja saime teada, et Tugi ja Kirt lõpetasidki koostöö. Miks?

Sellepärast, et arengut polnud. Oli taandareng, millele juba tunamullu osundasin. Nüüd tõdes ka Kirt: "Mina teda igatahes viskama ei saanud."

Et asi on hapu, sellele viitasin siin ka suve hakul, kui ütlesin pärast konsultatsioone asjatundjatega, et Tugi vajab abi.

Ärge arvake, et arvan ennast odaviskes mingiks spetsialistiks. Kui keegi odaviskes spetsialist ei ole, olen see mina. Aga mul on see-eest midagi muud, palju väärtuslikumat: mul on pädevad allikad. Ärge küsige, kes, sest ükski ajakirjanik seda ei reeda, kuna info, usaldusväärne info, on kullahinnaga. Ja oma infoallikate põhjal saan resümeerida järgmist.

Tugi on klassikaline näide sellest, kuidas noorel perspektiivikal naissportlasel toob treeneri vahetamine kaasa tulemustes vähemalt väikse edasimineku. Aga see edasiminek tuleb suuresti emotsioonide pealt – uus treener annab uue hingamise nagu uus dieet annab mõneks ajaks väikse kaalulanguse. Aga siis saabub rutiin, eriti kui treeneri kogemuste pagas on napp ja selle pagasi moodustavad peaasjalikult enda kogemused. Kuid päris õiged ja rakendatavad kogemused kogunevad isegi mitte aastatega, vaid aastakümnetega. Ja kui siia otsa lisame veel selle, et sportlane tunneb juba varakult vajadust psühholoogi järele, siis muud moodi, kui Tugi ja Kirdi lahkuminekuga, ei saanudki nende koostöö lõppeda.

Aga lõppenud nädal tõi veel ühe kõneka uudise Eesti naiste kergejõustikust: tõkkesprinter Kreete Verlin pidi minema tööle, sest tema tasemega sportlasi Eestis ei toetata. Mis tasemest siis jutt?

Vaatasin järele: Verlin (fotol ülal paremal esiplaanil) jagab 100 meetri tõkkejooksus ajaga 13,11 tänavu maailmas 162. kohta. Ta on 28-aastane, seega sugugi mitte esimeses nooruses. Miks peaks teda n-ö riiklikult toetama?

Jah, Verlin (fotol vasakul) on Eesti parim naistõkkesprinter. Aga sellest jääb väheks, et talle peaks riik või alaliit või EOK või kes iganes kõrgem organisatsioon sportimiseks raha andma. Jah, ta jooksis tänavu 0,11 sekundit kiiremini kui mullu; aga ta jooksis ainult kuus sajandikku kiiremini kui tunamullu. Areng on otse öeldes mikroskoopiline. Ja tema tulemus ei viinud teda tänavu MMile. 

Isegi kui Verlin (parempoolsel fotol paremal) jookseks oma senisest parimast ajast kaks kümnendikku kiiremini, ei viiks see teda tänavuses maailma hooaja edetabelis 75. kohast kõrgemale. See ei ole tulemus, millega võiks püüelda MMil eeljooksust edasipääsu. See oleks minimaalne tulemus, mida temaealiselt sportlaselt peaks ootama, et ta võiks esitada pretensioone n-ö riigilt raha saada. 

Olen nõus kuulama vastuargumente, miks peaks maailma teise saja keskel olevat mitte esimeses nooruses sportlast, kelle areng on olnud viimastel hooaegadel vähene, kuidagi rahaliselt toetama – aga olgu see argumentatsioon veenvalt põhjendatud. Emotsionaalse ärplemise peale ärge enda ja teiste aega raisake.

Foto 1: Gedly Tugi 2023. aasta kergejõustiku MMil Budapestis odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Gedly Tugi 2022. aasta kergejõustiku EMil Münchenis treener Magnus Kirdiga. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Gedly Tugi 2024. aasta kergejõustiku EMil Roomas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kreete Verlin jooksmas 100 m tõkkeid tänavu 2. augustil Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kreete Verlin tänavu 26. veebruaril Euroopa sisemeistrivõistlustele sõitva Eesti koondise tutvustamisel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kreete Verlin (paremal) 30. augustil 2023 Tallinnas kergejõustikuõhtul Kalevi staadionil. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix