Pullerits: Kas EOK on eksinud teelt ja leiutab endale mugavaid asendustegevusi?

Tunnistan, et olen kimbatuses ja segaduses. Ma ei saa enam aru, millega tegeleb Eesti Olümpiakomitee. Ootuspärane oleks, et see pühendub, tagamaks Eesti sportlaste 1) pääsemine olümpiamängudele ja 2) edukas esinemine seal.

See ei näi enam oluline. EOK näib olevat muundunud-moondunud liikumisharrastusega tegelevaks ühenduseks. (Vt allpool meil, mis saabus eelmisel nädalal mulle ja mille said ilmselt ka paljud teised.) Kas sellist EOK-d on meile vaja?

Ei, kindlasti mitte. Liikumisharrastuse eestvedamisega võiks tegeleda kes iganes, alates kohalike omavalitsuste spordiga vastutavatest isikutest ja üksustest kuni näiteks sotsiaal-, haridus- ja kas või kultuuriministeeriumini välja. 

Liikumisharrastusega tegelemine on kergema vastupanu teed minek. Selleks ei ole tegelikult vaja midagi erilist ega rasket teha. Spordiväljakuid rajatakse niikuinii, alates padeliplatsidest kuni jalgpallihallideni. Kergliiklusteid tehakse juurde, rattaga liiklemine on linnades eelisarendatav, nii et autojuhid juba kannatavad. Koolides on kehalise kasvatuse tunnid, spordiklubisid on igasuguseid. Ajakirjandus kubiseb liikumist propageerivatest materjalidest, sotsiaalmeedia samuti. Liikumisüritusi toimub igale maitsele, orienteerumisest triatlonini. 

Kui tahetakse tõsimeeli puhuda ellu liikumisharrastus ja -harjumus, tuleb koolides taastada vana süsteem, sest kõik algab lapsepõlvest: seada sisse kohustuslikud suusatunnid, spordipäevad, aja peale jooksmised, koolide teatejooksuvõistlused, nagu olid sügiseti Tartus. 

Aga mida teeb EOK? Lõi 2022. aasta sügisel kõrgepalgalise ja suurte kuludega üksuse. 

Siin on mulle ja küllap paljudele teistele saadetud SA-se Liikumisharrastuse Kompetentsikeskus majandusaasta aruande kokkuvõte. Kolleeg Ville Arike lahkas seda ka Postimehe küljel.

Töötajaid kuus, aga 2024 taandatuna täistööajale neli.

2024. aasta jooksul neile makstud töötasud 309 690 eurot ehk keskmiselt 6451,88 eurot kuus inimese kohta.

Nõukogus viis inimest (sh Tiit Pekk, kes saab ka EOKst asepresidendi palka). Nõukogule makstud 2024. aastal 94 490 ehk keskmiselt 1575 eurot kuus inimese kohta. 

Mis eesmärgil? Mis on selle nõukogu roll või vastutus?

Lisaks ostetud tegev- või kõrgema juhtkonnaga seotud isikute käest 2024. aastal teenuseid 26 305 euro eest.

Kultuuriministeeriumilt ja EOK-lt tegevustoetused 2023 ca 1,25 miljonit eurot. 2024 koos eelmise aasta jäägi ja uute toetustega sihtfinantseerimine tegevuskuludeks 1,14 miljonit eurot. 

Tulud ettevõtlusest 69 000 eurot. Ja kulud: seminarid, ajakirjad, kommunikatsioon, uuringud, pilootprojekt jms kokku 889 000 eurot, kontori- ja transpordikulud 86 000 eurot.

Butiik saab riigi toetust 1,14 miljonit eurot, millest enamus kulutatakse ära tööjõukuludeks ja nõukogu liikmetele maksmiseks, seminaride korraldamiseks ja ajakirja välja andmiseks, mingiteks uuringuteks ja pilootprojektideks?

Kui suur on kasutegur sellest Eesti spordile? Suurimaid rahvaspordiüritusi korraldavad niikuinii erategijad.

Foto 1: Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid EOK strateegia tutvustamisel tänavu 2. mail Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: EOK president Kersti Kaljulaid (paremal) tänavu 9. veebruaril Otepääl kahevõistluse MK-etapil. Kes on pildil vasakul? Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 3: EOK president Kersti Kaljulaid õnnitleb tänavu 20. juunil Tallinnas vehklemise Euroopa meistrivõistlustel epees hõbemedali võitnud Katrina Lehist. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Foto 4: EOK president Kersti Kaljulaid (esiplaanil) EOK sponsorüritusel tänavu 20. juunil Tallinnas. Pildil taamal (vasakult) Alexela nõukogu liige Heiti Hääl, epeevehkleja Katrina Lehis ja tema treener Nikolai Novosjolov. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix 
Foto 5: EOK president Kersti Kaljulaid tänavu 1. veebruaril Tallinnas Tondiraba jäähallis iluuisutamise Euroopa meistrivõistluste meeste vabakava paremate autasustamise eel. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas korraldada elu meeldejäävaim seiklus?

Mida te ootate? Arvate, et head asjad tulevad teieni iseenesest?

Iseenesest võisid need tulla Jaanus Laidveele, kellele millalgi 2012. aasta algul helistasin ja küsisin, kas ta ei taha tulla minuga kaasa Ameerikasse rattaga seiklema. Tuli välja, et tahtis küll. Pidas kodus läbirääkimised ja nii läksimegi (fotol ülal paremal ja all vasakul). 

Ma ei tea, mis moodi sattus sinna Pärtel Piirimäe, aga siiamaani on tal näoraamatus profiilipildiks see, mil taustal Moabi lähedal liivakivikalju serval kõrguv Utah’ sümbol Delicate Arch, seesama, mis on ka minu Ameerika-teemalise raamatu esikaanel.

Aga nüüd on sinnakanti alanud juba suurem liikumine. Suvel käis seal autokaravaniga seiklemas strateegilise kommunikatsiooni vallas tegutsev Andreas Kaju, kes on edukalt võtnud mult üle paljude Ameerika asjade kommenteerimise, ning sügisel liikus seal pikemat aega ringi Eesti parimaid ajakirjanikke, Eesti Ekspressi toimetaja Tarmo Vahter. Mõned teletegijad, nagu Margna & Jõekalda ning Madis Aesma oma seltskonnaga, aga ka Andrei Zevakin ja onu Raiu on käinud Lääne- ja Edela-Ameerikat nuusutamas.

Nuusutamas tõepoolest, sest mitte keegi neist ei ole söandanud sealkandis tungida nii sügavuti, nagu mina (fotol paremal; Postimees avaldas sel teemal täna isegi üle pooleteise külje materjali, mis, muide, sai alguse siit blogist). Enamasti on piirdutud linnade, asfalteeritud teede ja rahvusparkidega. Aga palju, palju põnevamaks läheb siis, kui lahkuda linnadest, keerata asfaldilt metsikutele teedele ning suunduda kohtadesse, mida paljud turistikaardid ei näitagi. 

Siin saate oma silmaga näha seda, mida Eesti telesaated ei näita ja kuhu muidu tuntud tegelased ei satu (fotol vasakul). Sisuliselt on tegemist sügisese Wild Wild Westi ekspeditsiooni kronoloogilise videopäevikuga, mida aga erinevalt telesaadetest ei risusta sisutühi lollitamine ja enese eksponeerimine. Ühtlasi saate siit kasulikke vihjeid, kuhu minna, kui tahate elus mugavustsoonist välja pääseda ja kogeda midagi erakordset.

Little Finlandi haruldased punased ja kollased kiviskupltuurid Nevadas

Toadstoolid ehk seenekujulised kivimoodustised

Wire Passi pilukanjon ja Buckskin Gulchi pikk kanjon

Edmaier’s Secreti kummalised kivikõrgendikud

White Rocksi valged mitmekülgsed kiviseinad

New Wave’i lainelised liivakiviväljad

White Pocketi raskesti ligipääsetav müstiline kivimaailm 

Chesleri pargi matkarada Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkonnas

Morning Glory hiiglaslik looduslik kaar Moabi lähedal Negro Billi kanjoni tagaotsas

Maasturikujuline Jeep Arch Colorado jõe lähedal

Veega täidetud Mary Jane’i kanjon 

San Rafaeli inimtühja kõrgendiku sügav kanjon

Little Wild Horse’i raskesti läbipääsetav pilukanjon

Moonscape Overlook ehk Kuu-maastik

Long Dong Silveri obelisk ja Swing Arm City motolinnak

Teekond läbi Utah’ ja Nevada kõrbe Las Vegasesse

Kas pole hämmastav, kui palju ühe reisi jooksul käia, kogeda ja näha jõuab?

Fotod 1 ja 2: Jaanus Laidvee 2012. aasta aprillis Utah's Moabi lähedal sealsetel liivakivist radadel. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits mullu oktoobris Moabi lähedal Jeep Archi ehk Maasturikaare all. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits mullu oktoobris Arizona põhjaosas White Pocketi piirkonnas. Foto autor: Külli Pullerits 

Pullerits: Kuidas jooksjad stardis väärtuslikku aega maha mängivad?

Tippspordis pole ükski pisiasi liiast. Aga nende märkamiseks peab olema silma. Mul on silma 800 meetri jooksu stardi nägemiseks.

Esiteks, olen näinud jooksjaid, kes lükkavad stardiasendis ette sama poole käe, mille poolse jala nad asetavad stardijoonele. Ehk kui joonel on parem jalg, panevad ette parema käe. No mõelge nüüd ise: pärast stardipauku peab sel juhul ette liikuma vasak jalg, millele peab hoogu lisama parema käe ette viimine – aga parem käsi on juba ees. Kust see hoog siis tuleb?

Teiseks, ja see on palju levinum viga: võetakse küll korrektne stardiasend, aga pärast stardipaugu kõlamist ei liigu tagumine jalg ette, vaid korraks nihkub stardijoone taga paiknev jalg, nagu jooksja ehmataks, mistõttu keharaskus nihkub hetkeks tagumisele jalale, enne kui lõpuks kandub raskus eespool olevale jalale tagasi ja algab jooksmine. Kas olete seda täheldanud? Kui ei, siis vaadake. Sinna, pakun, võib vabalt kaduda kaks-kolm kümnendikku.

Ütlete, et see on väike kadu? Arvestades, et 800 meetrit ei joosta algusest lõpuni maksimumkiirusega, nagu 100 või 200 meetrit, võib väita, et kadu on tõesti tühine. Kuid ei ole. See võib tähendada tagasirgel ühisele rajale minnes paarikümne sentimeetri kaotust. Aga isegi kümnest sentimeetrist piisab, et kaotada positsioonivõitluses kohti. Ja kui tagasirgel satud ebasobivasse kohta, mille tõttu peab tempot alandama, et kellegi selja taha mahtuda, või minema tagakurvi eel teisele või koguni kolmandale rajale, tähendab see juba veelgi suuremat kaotust. Kaotad kiirust või pead jooksma teistest pikema maa.

Tean, millest räägin. 800 meetrit oli minu põhidistants. Alustasin alati kiirelt, sest kui tagasirge lõpuks soodsat positsiooni ei saanud, olid hea lõpukoha väljavaated väga kehvad. Sageli läksin tagasirge lõpuks juhtima. Näiteks Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel, kus osalesin kolmest jooksust esimeses ja võitsin selle. 

Miks hiljem on keeruline positsiooni parandada? Vaatame veel 800 meetri jookse. Kõige rahulikum on jooks tavaliselt tagakurvist kuni esimese ringi lõpuni. Siis toimub pärast stardikiirendust mõningane rahunemine, jõu säästmine teiseks, otsustavaks ringiks. Peatribüüni esisel sirgel enamasti väljakujunenud kohtades mingeid muutusi ei toimu.

Uuesti läheb kohavõitluseks teise ringi esimese kurvi teises pooles, et saavutada tagasirgele tulles soodne positsioon, mis võimaldab kas tagantpoolt ettepoole tõusta või neil, kes on eesotsas, oma kohta hoida. Neil, kes tagasirgel liiga tugevasti kiirendavad, tekib oht, et lõpusirgeks enam kiirust ei jätku. Aga neil, kes kohta piisavalt ei paranda, vaid jäävadki tagaotsa, on omakorda oht, et vahe esimestega venib liiga pikaks ning seda lõpusirgel enam tasa ei tee.

Tagakurv, nagu olete ehk märganud, on see osa distantsist, kus kohad taas peaaegu ei muutu. Raske on ju ka väljaspoolt, suurema kaarega kellestki mööduda. Tavaliselt lükatakse maksimumkäik sisse enne lõpusirgele väljumist, umbes 120 meetrit enne finišijoont. Muidugi võib siis ka korda saata väiksemat sorti imesid, nagu iirlane Cian McPhillips hiljuti Tokyos, kui alustas lõpuheitlust kõige viimaselt kohalt, ent suutis tulla lõpuks neljandaks, kaotades pronksmedali ainult kahe kümnendikuga (ülal parempoolsel fotol vasakul).

Kaks kümnendikku on see aeg, mis on kerge kaduma stardis jalgadega valesid liigutusi tehes.

Foto 1: Šveitsi 800 m jooksja Audrey Werro (vasakul) ja Suurbritannia esindaja Keely Hodgkinson enne Tokyo MM-võistluste finaaljooksu starti. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Hispaania esindaja Mohamed Attaoui (esipaanil) alustamas Tokyo MMil 800 m finaaljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Kanada esindaja Marco Arop (vasakul) alustamas Tokyo MMil 800 m finaaljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Meeste 800 m jooksu poolfinaalid Tokyo MMil. Kurvis, kus on ebamõistlik mööduda, on selgelt näha, kui palju kaotavad tagumised, kes pole saanud head positsiooni, liidritele. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 6: Tokyo MMi 800 meetri medaliheitlus enne lõpujoont. Võidab Emmanuel Wanyonyi Kenyast, teise koha saab Djamel Sedjati Alžeeriast ja kolmanda koha Marco Arop Kanadast. Neljandaks jääb Cian McPhillips Iirimaalt. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kas Eesti suusatajate selle hooaja säravamad etteasted said juba tehtud?

Tasapisi kogub hoogu hooajaeelne rutiin: riburada pidi ilmuvad pressiüritustel ajakirjanike ette talisportlased, et rääkida oma eesmärkidest ja tehtud tööst (fotol paremal ja all vasakul). Me oleme seda kõike näinud. Ja kuulnud. Kuidas eesmärgid on nii kõrged ja lootused nii suured, et kui neid hooaja lõpus saavutatud tulemustega võrrelda – aga kes see enam viitsib seda tagantjärele teha, kui kevad käes ja suvi terendamas? –, tuleks taas ja taas, aastast aastasse tõdeda, et eesmärgid (või unistused?) jäid kättesaamatuks.

Aga ikkagi, ilus on ju tulla puhta särgi ja pestud peaga kaamerate ette ning esitada kordki pilt, kus kuulajad-vaatajad näevad vaimusilmas, et sportlane saavutab tulemuse, mis sõna otseses mõttes lööb kõigil suu ammuli ja teenib ajakirjanduse üha emotsionaalsemaks muutuvas pealkirjastamismaanias imetleva tunnustuse, nagu näiteks: „Kust see pauk nüüd tuli?! Suuskur Kati: „Ma teadsin alati, et olen selleks võimeline!”” 

Suusasprinter Mariel Merlii Pulles (fotol paremal) lõhkas eilsel pressiüritusel lausa uudispommi, kui väljendas Delfi andmeil usku, et on võimeline murdma tuleval hooajal sprindis finaali ehk kuue parema sekka. 

Delfi kirjutab: „Pulles leiab, et ideaalse õnnestumise korral võib ta tuleval hooajal murda end ükskõik millisel MK-sarja etapil või miks mitte ka Milano-Cortina olümpiamängudel sprindis finaali ehk kuue parema sekka. „Selleks peab tollel päeval kõik klappima. Minu enesetunne, rajaolud, ilm, hooldemeeskonna töö, suusad – absoluutselt kõik peab klappima,” andis Pulles oma poolehoidjatele lootust.”

Kas juba näete vaimusilmas, kuidas Pulles (fotol vasakul) stardib veidi rohkem kui nelja kuu pärast taliolümpial sprindi finaalis? Ärge öelge, et te ei näe. Sest kui inimene midagi loeb, ei loe ta sõnu, vaid sõnadest moodustub silme ette pilt. Pulles olümpial finaalis!

Jah, seal on lisandus, et absoluutselt kõik peab klappima. Aga kui palju on ilmast sõltuval alal päevi, kus kõik absoluutselt klapib? Võib-olla üks-kaks hooaja jooksul. Pärast võistlusi Eesti sportlaste intervjuusid vaadates saame aga enamasti kuulda, kuidas mitte ainult üks, vaid lausa kaks asja kohe üldse ei klappinud. Ja teiseks, isegi kui kõik absoluutselt klapib, siis mille alusel eeldada, et paljudel teistel samal ajal ei klapi? Sest kui teistel ka kõik klapib, kaotad sa nagunii neile, kes on sinust selgelt tugevamad, ja kaotad suure tõenäosusega ka neile, kes on sinust võrdsetes oludes veidike paremad.

Kuigi Delfi andmeil „[ü]hes on [--] Pulles kindel – võrreldes eelmise aastaga on toimunud selge areng”, siis selge on ka see, et tippspordis, eriti vastupidavusaladel, imelisi kiireid arenguid ei juhtu. Selle pealt, et eelmisel hooajal jõudis Pulles (fotol paremal) sprindis neljal korral 30 parema sekka ja sai Trondheimi MM-il 21. koha, ei maksa hakata rääkima olümpial finaali jõudmisest. Üks näide väljaspoolt suusatamist: umbes kümme aastat tagasi küsisin Rasmus Mägi treenerilt ja isalt Taivo Mägilt, kui ta oli mulle selgitanud 400 meetri tõkkejooksu spetsiifikat ja kui Rasmus Mägi oli saavutanud 48,3-48,4 taseme, mille arvelt peaks toimuma tulemuste edasine areng. Sain vastuse, mis jäi mulle segaseks – möönan, et võis olla minu viga – ja mis ei veennud, aga tõsi on see, et Rasmus Mägi on jäänud 48 sekundi algusse jooksjaks. Miks ma seda siin suusatamise kontekstis meenutan?

Aga sellepärast, et tippspordis ei ole lihtsaid ja kiireid lahendusi ega ammugi mingeid nippe. Tippspordis ei käi asjad nipsust ning suuga esitatud soovid on seal üks, aga võistlustel ilmnev tegelikkus hoopis teine asi. Eesti suusatajate varasemad hooaja-eelsed sõnavõtud peaks selle kohta piisavalt tõendusmaterjali pakkuma. 

Fotod 1 ja 2: Eesti mees- ja naissuusatajad esmaspäeval Tallinnas pressikonverentsil. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mariel Merlii Pulles esmaspäeval Tallinnas pressikonverentsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mariel Merlii Pulles tänavu 19. märtsil Tallinnas murdmaasuusatamise MK-etapil Tallinna lauluväljakul. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mariel Merlii Pulles tänavu 7. märtsil Norras Trondheimis MM-il naiste teatesõidus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kes trumpab üle minu esitatud väljakutse?

Esitan teile kõigile väljakutse. Ennekõike neile, kes väidavad, et Eestis on nädalavahetusel vaba aja sportlikuks veetmiseks ägedad ja huvitavad matkarajad. Panen siin välja ühe seni avaldamata lühikese, vähem kui viieminutilise videoloo ühest mullu läbitud matkarajast. Teie ülesanne on panna Eestist vastu rada, mis on sellest võimsam, erilisem, värvikam, atraktiivsem. Nõus? Aeg läks!

Foto: Mitmeks otstarbeks sobiv tee Kagu-Eestis. Kes tunneb ära, kus? Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Kuidas vabaneda Strava sõltuvusest ja pääseda MMi starti?

Ilm oli päikseline, aga jahe. Rattakombinesooni alla tuli ajada Salt Lake City taliolümpia aegne suusakombinesoon ja selle alla musta värvi pikkade käistega higisärk. Tööpäeval oli just joon alla tõmmatud, nii sai võtta petlikult kenast päevast viimast – kuni päike veel liiga madalale pole vajunud.

Jalad käisid kergelt ringi. Tuule suund oli soodne. Kilomeetri järel tekkis mõte ja tunne, et siit võiks midagi tulla. Eelmisel päeval ei tulnud. Sellepärast, et Rahinges sõitis Kulli teelt suur järelhaagisega traktor, mis lähenes Tartu-Ilmatsalu maanteele, peateele, mulle kergliiklusteel ette. Tuli pidurdada, peaaegu seisma jääda, kuidagi traktori tagant mööda nikerdada. Sinna need sekundid kadusidki. 6,46-kilomeetri lõigu läbimiseks kulus seetõttu 10.43. Üle 20 sekundi rohkem, kui seni kiireimal sõidul.

Ega mul mingit rekordi taasüritamise plaani eile olnud. Oli plaan pärast istuvat tööpäeva lihtsalt mõnus lühike sõit teha. Aga plaan tekkis käigult, iseenesest – sellepärast, et tekkis huvi, tahe ja võimalus. Kas seda tekkinuks, kui poleks Stravat? Ei, vaevalt. 

Järelikult saab rääkida Strava sõltuvusest. Mõned võivad seda maskeerida jutuga Stravast kui motivaatorist, aga see, tunnistage, on enesepettus.

Muidugi tuli rekord. Tartust Ilmatsallu 9.40-ga ehk rohkem kui minuti jagu kiiremini, kui päev varem. Keskmine kiirus 40,1 km/h. Paraku jääb sellest väheks, et jõuda Strava kõigi aegade edetabelis esikümnesse, mille lõpetab Alo Jakin 8.36-ga (keskmine kiirus 45,1 km/h).

See 40,1 km/h tundus kergliiklusteel niigi piiripeale. Ehk kohati liiga kiire. Kas seda on vaja? Ei ole vaja. Miks siis püüdsin ja pingutasin? Aga sellepärast, et spordikell tiksus ja Strava töötas. Kas klassikaline näide sõltuvusest?

Probleemist lahti saamise eeldus on selle tunnistamine. Kas peaks Stravast loobuma? Andku siin nimeliselt endast märku need, keda on Stravas kuvatavad andmed samuti rohkem pingutama pannud. Ei usu, et see on ainult minu probleem.
* 

Muidugi pole mu eilne keskmine lõigukiirus midagi märkimisväärset võrreldes meeste MMil grupisõidus (kahel ülemisel fotol) esimeseks tulnud Tadej Pogačari (fotol vasakul) võidukiirusega 42,1 km/h. Teisalt vaadates: vähemasti sõitsin oma sõidu lõpuni. MMil oli katkestajaid nii palju, et ma ei hakanud neid kokku lugemagi. Neid oli näiteks Sloveeniast ja Suurbritanniast kummastki seitse, Hispaaniast, Taanist, Belgiast ja Austraaliast kõigist kuus, Itaaliast, Hollandist ja Prantsusmaal igaühest viis, Lätist kolm. Lõpuni sõitis 30 meest. Nagu oleks tegemist olnud viimase mehe võidusõiduga.

Loomulikult on proffidel mõistlik pooleli jätta, kui paremate hulka asja pole. Aga 30 lõpetajat on ikkagi tähelepanuväärselt vähe. Kui võitja keskmine kiirus oli 267,5 kilomeetri peale 42,1 km/h – ja Pro Cyclingu info järgi oli võitja teinud 66,6 km soolosõitu –, siis on küsitav väita, et rada oli proffidele liiga raske. Harrastajatele muidugi selgelt üle jõu käiv.

Peale lõpetajate väikese arvu pani imestama, miks ja kuidas said selle võistluse starti ratturid, kes kohe esimesel ringil grupist maha jäid. Mis on selliste sportlaste võistlema lubamise mõte? Et saada linnuke kirja, et näete, Kariibi mere piirkonna ja Aafrika riikide eindajad on samuti osalemas? Aga kellele nende küündimatut osalemist vaja on, kui nad kiirelt grupist pudenema hakkavad? Sel juhul kutsutagu juba mind ka starti, ma teen sellest vähemalt leistangikaamera abil paar minutit otsereportaaži ja pärast kirjutan värvika loo, mis tunne oli. Sellest oleks maailma rattaüldsusele palju rohkem kasu.

Foto 1: Rein Taaramäe maanteeratturite MMil Rwandas eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kergliiklustee Tartus Vaksali tänava ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Cian Uijtdebroeks (esiplaanil) Belgiast rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 4: Raul Garcia Pierna (Hispaania), Fabio Christen (Šveits), Ivo Oliveira (Portugal) ja Julien Bernard (Prantsusmaa) rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 5: Tadej Pogačar Sloveeniast teel grupisõidu MM-tiitli poole. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 6: Kes tunneb ära, kes on see üle õla vaatav rattur rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus? Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 7: Pikk võistlejate rivi rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix 

Pullerits: Kas Tokyo MMil tabas meid jooksuradadel suuremat sorti silmamoondus?

Mu vestluskaaslane, Eestis väga tuntud inimene, ütles paar päeva pärast kergejõustiku MM-võistluste lõppu – ja ta lisas, et avalikult ta seda ei ütleks –, et tal oli väga hea meel näha, et Tokyo jooksuradadel tegid tulemusi ka eurooplased, et pilt ei olnudki üdini must. Mulle näis sama. Aga kas pole nii, et inimene näeb seda, mida ta näha tahab, ja ei näe seda, millele ta tähelepanu ei pööra?

Ärme räägi tunnetest ja meeldimistest, räägime faktidest. Ja fakte saate te... kellelt muult, kui loomulikult minult.

Jagasin jooksualad kaheks. Esiteks distantsid kuni 400 m (k.a), sh tõkke- ja teatejooksud (nimetan neid kiirusaladeks), ning teiseks kesk- ja pikamaajooksud, sh maraton ja takistusjooks (nimetan neid kestvusaladeks). Vaatasin, kuidas neil aladel medalid jagunesid. Kesk- ja pikamaajooksu arvestuse jagasin lihtsalt huvi pärast omakorda kaheks meeste ja naiste vahel. Ja seejärel tegin sama 2015. aasta MM-võistlustega Pekingis, et näha, mis on jooksualadel kümne aastaga muutunud. Möönan, et põhjalikuma pildi saaks, kui oleksin vaadanud lisaks medali võitnutele ka neid, kes tulid kohtadele 4.-6. või koguni 4.-8., aga see oleks juba väga suur töö; mis ei tähenda, et keegi teist ei võiks selle töö ära teha ja kommentaariumis avaldada. Ja samuti möönan, et tasuks arvestada, kust on üht või teist riiki esindav jooksja tegelikult pärit: kui ta on Kenyast, aga esindab mõnda Araabia riiki, siis, tunnistagem, on too pigem ikkagi Kenyast pärit sportlase võidetud medal - kuid jätan ka selles vallas kommentaatoritele võimaluse panustada. 

Tokyos võitsid kiirusaladel medaleid 18 riigi sportlased, sh Euroopa 6 riigi sportlased.

Pekingis võitsid kiirusaladel medaleid 15 riigi sportlased, sh Euroopa 6 riigi sportlased. Seega, ainult kolm riiki vähem, kusjuures tuleb arvestada, et siis ei olnud kavas 4x400 m segateatejooksu. (Arvestada tasub ka seda, et Tokyos ei võistelnud Venemaa ja Valgevene sportlased, kes Pekingis võitsid kiirusaladel kokku kolm medalit.)

Kiirusalade edukamad Tokyos:
USA 10-3-2
Jamaika 1-5-3
Botswana 2-0-1
Holland 1-1-2
Ülejäänud 14 riiki võitsid kõik ühe medali, neist ainsana kulla Šveits (naiste 100 m tõkkejooksus).

Kiirusalade edukamad Pekingis:
Jamaika 7-2-2
USA 2-6-4
Holland 1-1-0
Venemaa 1-1-0
LAV 1-0-1
Rohkem keegi teine kuldmedaleid ei võitnud. Aga ülejäänuist neli riiki võitsid kaks medalit ja kuus riiki ühe medali.

Kokkuvõttes: USA edu Tokyo MMil tulenes just võitudest kiirusaladel – USA võitis viiest teatejooksust neli – ning Jamaika andis neil aladel Pekingiga võrreldes palju edu käest. Hollandi edu neil kahel MMil on sõltunud peamiselt kahest naissportlasest, Dafne Schippersist ja Femke Bolist. Ülejäänud riikide medalid on üksikute sportlaste saavutused. Euroopa esindatus kiirusalade medalikohtadel on püsinud stabiilne.

Tokyos võitsid meeste kestvusaladel medaleid 15 riigi sportlased, sh Euroopa 7 riigi sportlased.

Pekingis võitsid meeste kestvusaladel medaleid 8 riigi sportlased, sh Euroopa 3 riigi sportlased.

Siin oli tänavune pilt palju mitmekesisem kui kümnendi eest. 

Meeste kestvusalade edukamad Tokyos:
Kenya 1-0-2
Prantsusmaa 1-0-1
Ülejäänud 13 riiki võitsid kõik ühe medali, kusjuures kuldmedali said USA, Portugal, Uus-Meremaa ja Tansaania.

Meeste kestvusalade edukamad Pekingis:
Kenya 4-3-2
Suurbritannia 2-0-0
Eritrea 1-0-0
Etioopia 0-1-1
Ülejäänud neli riiki, sh Poola ning Bosnia ja Hertsegoviina Euroopast, võitsid kõik ühe medali. 

Kokkuvõttes: meeste kestvusaladel on konkurents muutunud märgatavalt mitmekesisemaks, kusjuures tugevalt on medalikonkurentsi sekkunud ka Euroopa jooksjad. Suurbritannia kaks kulda Pekingis võitis Aafrika päritolu Mo Farah. Oluliselt on oma positsioone kaotanud Kenya jooksjad ning ka etiooplasi on eesotsas vähem näha.

Tokyos võitsid naiste kestvusaladel medaleid 7 riigi sportlased, sh Euroopa 2 riigi sportlased.

Pekingis võitsid naiste kestvusaladel medaleid 9 riigi sportlased, sh Euroopa 3 riigi sportlased.

Naiste kestvusalade edukamad Tokyos:
Kenya 6-2-0
Etioopia 0-1-2
Suurbritannia 0-1-1
Itaalia 0-1-1
Ühe medali võitsid Austraalia, Bahreini ja Uruguay jooksjad.

Naiste kestvusalade edukamad Pekingis:
Etioopia 3-2-1
Kenya 2-2-1
Valgevene 1-0-0
Ühe medali võitsid kuue riigi jooksjad, eurooplastest Hollandi ja Saksamaa esindaja. 

Kokkuvõttes: erinevalt meeste kestvusjooksust on naistel neil aladel muutunud tipus konkurents eri riikide esindajate vahel hoopis ahtamaks. Kui Kenya meeskestvusjooksjad on oma positsioone ära andnud, siis naiste hulgas valitseb täielik Kenya sportlaste ülemvõim: nad võitsid Tokyos kõik kuus kestvusala. Nagu meeste hulgas, on ka naiste seas oma positsioone loovutanud Etioopia naised.  

Kokkuvõtete kokkuvõte: kui rääkida, et Tokyo MMil oli pilt jooksuradadel eesotsas kirjum kui varasemalt, näiteks kümne aasta tagusel MMil Pekingis, siis see pilt tekkis meil sellepärast, et meid siin huvitavad tõenäoliselt ennekõike meeste kesk- ja pikamaajooksud, kus tõepoolest oli medaliriike Pekingi MMiga võrreldes peaaegu kaks korda rohkem ning Euroopast said medali Pekingiga kõrvutades üle kahe korra rohkemate riikide esindajad. Kiirjooksus, sh tõkke- ja teatejooksus ning naiste kestvusaladel midagi suurt muutunud pole. Kiirusaladel võimutsevad endiselt USA ja Jamaika ning naiste kestvusaladel Kenya ja Etioopia jooksjad, teistele jäävad üksikud kehvemat karva medalid.

*

Kes tahab veelgi globaalsematel teemadel lugemist ja kaasa mõelda, neile soovitan oma tänast intervjuud Sofi Oksaneniga Venemaast ja venelastest. Üks mõte sealt: Ukraina sõja juurpõhjused on Venemaa imperiaalsed müüdid.

Foto 1: Isaac Nader Portugalist võidab Tokyo MMil Suurbritannia jooksja Jake Wightmani ja Kenya esindaja Reynold Cheruiyoti ees 1500 meetri finaaljooksu. Foto autor: Xinhua via ZUMA Press / Scanpix
Foto 2: Cole Hocker USAst võidab Tokyo MMi viimasel päeval meeste 5000 meetri jooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Sydney McLaughlin-Levrone toob Tokyo MMi viimasel päeval naiste 4x400 m teatejooksus USA neliku võitjana finišisse. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Botswana jooksja Busang Collen Kebinatshipi on võitnud Tokyo MMil meeste 400 meetri jooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Prantsusmaa jooksja Jimmy Gressier edestab Tokyo MMil 10 000 m jooksu lõpuspurdis Etioopia esindajat Yomif Kejelchat ja tuleb maailmameistriks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Suurbritannia jooksja Keely Hodgkinson on alustanud Tokyo MMil naiste 800 m finaaljooksu. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 7: Naiste 800 m jooksu finaal Tokyo MMil. Vasakult Sage Hurta-Klecker (USA), Lilian Odira ja Mary Moraa (mõl Kenya), Georgia Hunter Bell (Suurbritannia), Sarah Moraa (Kenya), Keely Hodgkinson (Suurbritannia), Jessica Hull (Austraalia) ja Audrey Werro (Šveits). Foto autor: AFP/Scanpix 

Pullerits: Kas Tanel Kangerti kriitika on õigustatud ehk milline on õige kruusarada?

LISATUD VIDEO. 

Endine profirattur Tanel Kangert, kes sai Tartu rattamaratoni 126 km pikkusel gravelisõidul 228 lõpetanu seas 34. koha, kaotades võitnud leedukale ligi pool tundi, ei olnud ETV spordiuudistele antud intervjuus võistlusrajaga kuigi rahul. Ütles, et see pole ikka päris õige kruusasõit.

Ma pole rahul sellega, et räägitakse gravelist. Mis kuradi gravel?! Meil on ilus ja kaunis emakeel, eesti keel, ning eesti keeles tähendab see kruusa. Seega: kruusasõit. Käige põrgusse oma graveliga!

Siit on nüüd hea edasi minna. Klubi Tartu maraton juhataja Indrek Kelk vastas samas teleloos, et ei maksa loota, et selle võistluse rada (mitte, muide, trass, mis on russitsism!) saaks kulgema otsast lõpuni ainult kruusateedel.

No vaat siis, nüüd on kaks Eesti spordis olulist meest sel teemal laupkokkupõrke kursil. Mille peale nüüd enamik ilmselt küsib: aga kelle poolt mina olen?

Minu vastus on lihtne. Olen sõitnud palju Kagu-Eesti kruusateedel. Kruusateed meeldivad mulle rohkem kui metsaalused singlid – mis võiks sellele võõrsõnale olla ilus eestikeelne vaste? –, mis ei tähenda, et kitsad rajad mulle ei meeldi. Aga need rajad peavad olema õiges keskkonnas, kus ümberringi on suursugust avarust, mitte sügiseti ligaseks muutuval mustal mullal puude vahel, kus avarust ja vaateid ei ole. Maitse asi muidugi, ma ei suru oma arvamust kellelegi peale, ainult väljendan seda

Küll aga on mul väga selge arvamus, millised on rattasõiduks parimad ja tiivustavamad kruusateed. (Mitte selline, nagu pildil paremal.) Arvan, et kui neid kirjeldaksin, ei suudaks ma ka parima tahtmise korral piisavalt klaari ja veenvat pilti maalida. Seetõttu vaadake ise, millised on need kruusateed, kus mulle meeldiks sõita – ja ma usun, et teile ka. Usun, et meeldiks sellepärast, et ainuüksi suursugune ümbrus annaks kiirusele paar-kolm kilomeetrit tunnis juurde. Vähemalt mulle andis.

Fotod 1-4: Tänavune Tartu rattamaraton. Fotode autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Miks lähevad Eesti kümnevõistlejad nii tihti võistlema vigastatuna?

Olen teinud oma elu jooksul kolm või neli kümnevõistlust ja isegi ühe viievõistluse Tallinnas Kadrioru staadionil ning tunnistan, et mulle olid need ennekõike jooksuvõistlused – nagu on nüüdse punktitabeli järgi saanud kümnevõistlusest ka maailmatasemel peaasjalikult jooksuvõistlus.

Kusjuures kehtiv punktitabel on suuresti süüdi selles, et just Eesti paremad kümnevõistlejad, tulenevalt nende looduslikest näitajatest ja võimetest, on pahatihti vigastatud ja peavad võistlema katki mineku piiril, nagu nüüdki Tokyo MMil

Eesti kümnevõistluse kommenteerimine piirdub pahatihti pelgalt võrdlusega, kui palju kaotab keegi võistluse käigus oma rekordigraafikule või edestab seda. See on ka kõnekas ning kasulik teada, kuid see annab kümnevõistlusest vägagi pinnapealse pildi. Kaks päeva varahommikust hilisõhtuni kestev ala, mis on üks maailma kõige keerulisemini treenitavaid alasid üldse, sisaldab aga palju rohkem olulisi tõsiasju ja määravaid nüansse, millega saate tutvuda siin, minu tehtud põhjalikus intervjuus, kui soovite Tokyo MMi kümnevõistlusest paremini aru saada.

Ainult üksainus näide: kas olete mõelnud, miks saavad alatasa mõned kümnevõistlejad kaugushüppes nulli, kuigi oleks ju nii lihtne võtta hoojooksu alustades sammu pöia jagu tagasi?

Vastus: „Kümnevõistlejad ei harjuta seda ala sellisel moel, nagu näiteks Tõnu Lepik. Nad peaaegu kunagi ei hüppa trennis kaugust täishoo pealt. See on intensiivne ala, võib sind lõhkuda. Hüpatakse kaheksa sammu pealt või joostakse täishoo pealt sammurütmi.
Lepik on rääkinud, kuidas ta harjutas seda, et täpselt märgi juurde saada, kuidas harjutas viimase sammu rütmi. Kaugushüppaja on ka kogu aeg vajalikus kehakaalus ja teravuses. Aga kümnevõistleja ei ole. Ta võib isegi kaugushüpet harjutada, aga ta endiselt ei saa pihta, sellepärast et ta jookseb lõike, teeb kangitrenni, tal on kogu aeg väsimusfoon, ta ei saa õiget rütmi. Ta puhkab välja kümnevõistluseks ja siis on tal hoopis teine tunne.”

See on see, millest spordiajakirjandus teile ei räägi. Aga sellistest tähtsatest asjadest saate lugeda minu intervjuust.

Fotod 1 ja 2: Johannes Erm jooksmas tänavu 5. juulil 100 meetrit (1. fotol esiplaanil) ja hüppamas kaugust (2. fotol) Pierre Paul Bernardi staadionil Prantsusmaal Talence'is. Fotode autor: SIPA/Scanpix
Foto 3: Johannes Erm hüppamas tänavu 11. juunil kaugust Oslos Bisletti staadionil. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Millest Eesti naiskõrgushüppajatel alatasa puudu jääb?

Täna on siis Tokyo MMil kavas naiste kõrgushüpe ja osaleb ka Elisabeth Pihela (fotol vasakul), kelle ülesanne pole kerge: kvalifikatsiooninorm on 1.97 ja Pihela jagab isikliku rekordiga 1.92 36 osaleja hulgas 29.-31. kohta.

Sel puhul rääkisin ettevõtjast kergejõustikutreeneri Jaanus Kriiskiga kõrgushüpet lahkavat juttu, nagu nädala algul tegime temaga juttu tõkkejooksust. Kes tahab kõrgushüppele rohkem pihta saada, milline samm on seal otsustav, kui suure kiirusega tuleb latile läheneda, kui kaugelt on õige ära tõugata jne, saab seda lugeda minu usutlusest. Aga me ei räägi ainult tehnilistest nüanssidest, vaid ka sellest, mis jääb hüppesektorist väljapoole, näiteks:

«Olen tipptreeneritega rääkides aru saanud, et põhiline on taluda 24/7 elurutiini aastaid – see peab sulle sobima.

Kõrgushüppaja number üks asi on kaal. See väljendub keha rasvaprotsendis: naistel on see maailma tipptasemel 12–13, meestel 7–8. Meie tütarlastel see tõenäoliselt nii väike ei ole. Isegi kui korraks saadakse [rasvaprotsent] alla, siis ei suudeta seda hoida või tuleb sellega teha vaimselt õudselt tugevat tööd.

Sul peab olema tahe, arusaamine, pühendumus – ja kogu aeg. Mitte et mul on psühholoogi vaja. Su sportlastee hakkab läbi saama, kui vaja on psühholoogi või kedagi, kes peab sind veenma milleski. Sa pead ise tahtma teha, ja kui sulle meeldib, siis su keha harjub sellega ka ära. Psühholoogi on põhiliselt vaja ainult kahel juhul. Esiteks, kui ise arvad, et oled väga andekas, aga tegelikult ei ole ja mõtled ennast hulluks. Või kui keegi teine sisendab sulle, et oled väga andekas.

Mis tippsportlane sinust saab, kui vajad psühholoogi selleks, et rutiini taluda või ei suuda muidu kaalu hoida, sest see vajab pingutust?

Loomulikult peab sul ajus kõik korras olema, mitte nii, et treener mangub, et kuule, ära söö vanaema juures nii palju, palun jälgi kaalu. Ei, see tuleb sul iseenesest. Maailma tipptreenerid ei tegele n-ö lapse hoidmisega.

Meil on Eestis natuke lapse hoidmist. Andekaid on vähe ja siis neid poputatakse üle ja võib-olla ka sisendatakse liigselt, et nad on nii andekad – ja siis ongi psühholoogi vaja. Väga lihtsalt kasutame sõna «andekas». Võiksime ütelda, et oled tubli ja tee ning vaatame, kuhu jõuad.»

Vaatame siis, kuhu Eesti kergejõustiklased Tokyos välja jõuavad. Seniks harige end!

Fotod 1 ja 5: Elisabeth Pihela Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus 3. augustil Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Ukraina kõrgushüppaja Juliia Levtšenko mullu 27. augustil Teemantliiga finaalis Zürichis. Fotode autorid: EPA/Scanpix (2. foto) ja IMAGO / Chai v.d. Laage / Scanpix (4. foto)
Foto 3: Kõrgushüppe maailmarekordi 2.10 omanik Jaroslava Mahutšihh Ukrainast mullu 27. augustil Teemantliiga finaalis Zürichis. Foto autor: EPA/Scanpix