Pullerits: Tahate soodsaid suuski? Skiwax pakub neid - otse Venemaalt

Ja parima vihja saatja auhind, suur avalik tänu, läheb mehele, kes siin paar sissekannet tagasi tõstatas küsimuse, miks müüb Skiwax Venemaalt pärit varustust. Hea vihje oli – uurisin edasi ja sain teada, et sel kommenteerijal oli tõepoolest edastada väga asjalikku infot.

Tulemus on siin, kõigile näha: miks müüb Skiwax, Estoloppeti ja Eesti laskesuusatamise föderatsiooni partner, neljanda sõja-aasta lõpul endiselt Venemaalt pärit kaupa. Ja olgu ette ära öeldud, et küllap müüb ka edaspidi – sest laod on Vene varustust täis varutud.

Foto: Skiwax on pikki aastaid olnud Eesti pikamaasuusatajate sarja Estoloppeti määrdepartner. Pilt tehtud 2022. aasta veebruari algul Tamsalu-Neeruti maratoni stardiala lähedal Skiwaxu suuskade määrimise telgis. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma andsin panuse rahva suusaradadele tõmbamiseks?

Esmaspäevasel toimetuse koosolekul eksprompt tekkinud idee ei leidnudki vastuseisu. Nagu ikka, käis arutelu, mis võiks olla need teemad, mida laupäeval kajastada. Ega aasta algus neist väga pakata. Aga kuulanud mõtteid poliitika ja majanduse kohta, pakkusin välja, et nädalavahetuseks peaks kirjutama ka sellest, millest oleks inimestele praktilist kasu. Lühidalt: suusatamisest.

Täpsemalt: kus saab Eestimaal murdmaa- ja mäesuusatada ja lumelauatada (ei saa ju keskenduda ainult sellele, mida ise teed, vaid ajakirjanikuna tuleb mõelda ka sellele, mida teised teevad) ning millised on seal parajasti lumeolud. Idee pälvis heakskiitu.

Aga ideed, üllatus küll, oli palju raskem teostada, kui välja pakkuda. Jah, on olemas terviseradade kodulehekülg, kus leidub infot, aga see pole üleliia selge ja täpne. Lisaks on küljel rajal käinute kommentaarid, mis on tihti vastuolus sellega, mida on kirja pannud rajameistrid. Tagatipuks kohtab kommentaatorite hulgas väga palju õelust ja negativismi (nagu minugi blogi kommentaatorite hulgas), mida ka mõned kaaskommenteerijad välja toovad. Ja muidugi, aja jooksul info muutub: see, mis on kirjas kolmapäeval, võib neljapäeval olla sootuks teine ja reedel omakorda erinev sellest, mida sai lugeda neljapäeval. Aga kui terviseradu on 120 ja hooldatud suusarajad on umbes sajal, nagu ütles mulle Eesti Terviseradade juhataja Assar Jõepera, siis on päevselge, et ei jõua kõike personaalselt üle kontrollida, sest lisaks tuleb hankida infot mäesuusa- ja lumelauakeskuste kohta ning samuti tuleb arvestada, et Postimehe graafiku tegijal kulub materjali vormistamiseks enam-vähem terve tööpäev, mis kokkuvõttes tähendab, et pelgalt alginfo kogumine on metsikult aeganõudev töö ja pidi saama tehtud neljapäeva õhtuks. (Olgu lisatud, et lehe jaoks sai tehtud palju ilusam ja värvilisem graafik, kui on veebis.)

Seejuures tuleb ju ka loo jaoks teha reporteritööd – suur tänu Kaarel Zilmerile, Leivo Sepale, Alar Savastverile, Rimo Timmile, Anti Saarepuule ja kõigile teistele, kes oma aega pühendasid ja kogemusi jagasid – ning mõistagi tegelda ka muude lugudega, nagu näiteks rääkida endise riigikohuniku Eerik Kergandbergiga Eesti-Rootsi vanglalepingu nõrkadest kohtadest ning vanglateenistusega, mida nad Kergandbergi kriitika peale kostavad.

Igatahes sain kokku sellise suure materjali, mis annab põhipildi, kus saab Eestimaal suusatada: kui pikad ja mis tehnikas sõidetavad rajad on valmis, kui palju on rajad valgustatud, kas saab varustust laenutada, kas samas on ka kelgumägi ja lumerõngarennid. Asjatundjad teavad niigi, kuhu suusatama minna – nemad minu juhatust ei vaja; aga peale nende on Eestis veel sadu ja sadu potentsiaalseid suusasahistajaid (Leivo Sepp rääkis, et on Kekkose rajal näinud isegi puusuuskadega sõitjaid), kes võivad vajada abi ja soovitust, kuhu kanti tasub sõitma minna; ja ega ka asjatundjad viitsi kogu aeg ühtedel ja samadel radadel tiirutada, vaid soovivad küllap vaheldust.

Niisiis: siit, palun väga, saab pildi ette!

Fotod 1 ja 4: Suusatajad kolmapäeval Tehvandil. Fotode autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Suusataja eelmisel pühapäeval Tallinna Nõmme lumepargis. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Foto 3: Klassikarada teisipäeval Harimäel. Foto autor: Leivo Sepp 

Pullerits: Mida tegi Estoloppeti suusasarja tegevjuht minu lemmikpaigas?

Üks hetk hakkas internet näitama mulle pilte Kunnar Karust. Ta on lõpetanud sama kooli, mille minagi, aga kui mulle meeldivad soojad paigad, siis Karu on kiskunud pigem mägedesse – ja seal on külm; võib vabalt surnuks külmuda. Ta on tõusnud seitsmenda eestlasena Mount Everesti tippu ja käinud mujalgi väga kõrgetes kohtades, aga nüüd nägin, et ta kondab ringi... Utah’s (fotodel). Ja üldsegi mitte üksi.

Kui ta Eestisse jõudis, kutsusin ta külla. Tahtsin teada, mis ta seal tegi ja nägi. Sellest sai Postimehele suur lugu. Allpool paar kõnekat nopet neile, kelle keskendumisvõime üle kolme minuti fookuses ei püsi.

Siin on mõned, kes pole kunagi Utah’s käinud, avaldanud mu ühemeheekspeditsioonide järel arvamust, et mis see siis ka ära ei ole. Kui te mind ei usu, kuulake Karu, kel globaalseid kogemusi – ohtlikke kogemusi – ikka kamaluga rohkem:

„Kui lähed Utah’ pikematele radadele, siis punkt üks: see ei ole Euroopa. Keegi ei käi seal iga kivi peale punavalgeid triipe tõmbamas. Hea, kui on mõned sildid. Hea, kui rada on. Seal on paljud rajad täiesti wild, wild west. Aimad, et siit on mindud, siis vahepeal läheb rada kolmeks, sest igaüks on ette kujutanud mingit erinevat teed.
Kui lähed raskematele radadele ja navigeerida ei oska, siis sinna sa ka jääd. Ära eksida on seal imelihtne. Ka kanjonis. Üks hetk hargneb kanjon kolmeks ja sulle tundub algajana igasuguseid asju, mis ei ole üldse õiged.
Kanjonis on siiski veel lihtne, aga kui lähed Capitol Reefi rahvusparki, siis seal läheb rada kümneks ja kui sa kaarti lugeda ei suuda, siis see, kuhu õhtuks tahad jõuda, ei pruugi olla see, mida lõuna ajal ette kujutasid – lihtsalt kaod sinna ära.”

Loomulikult uurisin, kas tal juhtus kokku tosinaliikmelise rühmaga ka midagi kriitilist.

„Seal on kindlasti võimalus libiseda, kukkuda, pudeneda, jalga väänata, nagu ikka mägedes ja matkarajal.
Kindlasti on Utah’ kõige suurem mure see, kui lähed sinna suvisel ajal, kuumus ja veepuudus. See võib olla midagi, mida sa isegi tugeva matkajana ei taju, ja kui plõks ära käib, siis ega seal ole tunni kaugusel mingit veekogu. Ei ole sul vett ega [telefoni]levi ega mitte midagi. Ja kui pilt hakkab kõikuma, siis kõikuva pildiga on hüppeliigest väänata imelihtne.
Teine asi, millega pead arvestama, on see, et paljud rajad eeldavad, et tunned ennast liivakivi peal kõndides mugavalt. Meie liivakivi Eestis ei pea niimoodi, nagu sealne liivakivi. Meil on liivakivi lahtisem ja kindlalt kordi libedam. Soovitan käia Pärnu muuli peal kõndimas, see jube hästi harjutab tasakaalu ja seda, et usaldate oma jalgu. 

Kui sa siis Eestis saadud tunnetusega Utah’sse lähed, on kõik väga hästi, sest sealne kivi peab kaks korda paremini. Seal on paljud pikad laskumised mööda kivi: oled kivivalli peal, lähed alla, mis on vaatena üliäge. Aga kui seal ennast ebamugavalt tunned, on see piin.
Lõpuks peab sul olma ka mingi plaan, et sa ära ei eksiks, ja kui midagi juhtub, et sa siis kuidagi suudad ühendust saada. Satelliitsidet kannaksin küll USAs kaasas. Seal on rajad, kus võib alati midagi juhtuda, ja ei ole vaja rohkem, et väänad lihtsalt hüppeliigest ja sul on 10 miili veel minna – kuhu sa lähed?"

Nii et kui seal midagi samasugust ette võtate, olgu minu kombel soolona või koos Karu seltskonnaga, siis selleks, et ellu jäämise šanssi suurendada, ärge põlake ära Karu kogemustega tutvumist.

Fotod (ülalt alla): Kunnar Karu tüüpilisel Utah' maastikul; Archesi rahvuspargis; Capitol Reefi rahvuspargis; Zioni rahvuspargis Narrowsi kanjonis; Bryce'i rahvuspargis; Canyonlandsi rahvuspargis. Fotod Kunnar Karu erakogust 

Pullerits: Millest räägib eelmise aasta kokkuvõte? Üllatusi kui palju...

Võtame mulluse aasta kokku. See oli aasta, kus sai välja tuldud äärmiselt tõsisest traumast. Trauma on vaagnaluu hulgimurru kohta isegi liiga liibelt öeldud. Aga see vajutas oma pitseri – näiteks suusakilomeetreid ei kogunenud ühtegi. See-eest kogunes palju spetsiaalset kõndimist: jaanuari algul karkudega, seejärel aprilli keskpaigani matkakeppidega, siis juba ilma igasuguse kõrvalise toeta. Arvude keeles siis järgmiselt:

Kõndimine 1514,8 km (=keskmiselt 4,15 km päevas ja 29,13 km nädalas; kui arvestada keskmiseks kõnnikiiruseks 4,5 km/h, kulus kõnnile kokku 336 tundi ja 40 minutit ehk 14 ööpäeva)
Võrdluseks: Tartust Berliini on 1471 km, Prahasse 1541 ja Viini 1576 km; Vaikse ookeani rannikult Los Angelesest Moabi Utah’s ainult 1166 km. 

Veloergomeeter 526,4 km (ilmselt oleks kilometraaž tulnud suurem, aga märtsis teises pooles läks taastusraviks 200 euro eest soetatud masin katki ja rändas viimaks maja ette toodud prügikonteineriga prügimäele)

Harjutused vees taastusravi eesmärgil 3:05 (kokku neli korda)

Rattasõit 2163,3 km; 82:50.45 (keskmine kiirus 26,1 km/h; lisaks rattaga asjaajamised linnas 252,6 km)

Kuhu veel aega kulus? Tartu Ülikoolis sügissemestril reporteritöö kursuse läbiviimiseks:

seminarid 21:26
iseseisvate tööde lugemine, parandamine, kommenteerimine, hindamine 27:42
kokku 49:08

Arvestades, et selle eest laekus mu pangakontole 1729,42 eurot, teeb see ühe töötunni hinnaks netos 35,30 eurot. Küll on kõrgharidus Eestis ikkagi odav, kas pole?

Ja muidugi, millele kulus kõige rohkem aega – ikka põhitööle Postimehes. Postimehe veebis olid mullu minu avaldatud lugudest loetumad järgmised (paremusjärjestuse arvutamisel oli aluseks enim loetud lugu, mille loetavuseks märkisin sada protsenti; ülejäänud lugude puhul on esitatud, kui mitu protsenti moodustasid nende lugejad enim loetud loo lugejate arvust):

100 Pinged maha: Eurovisiooni soosikud ja võitja on juba teada

74 Väino Kaldoja: kolmanda kopteri kohta liigub palju valeinformatsiooni

67 Saatuslike süstide järel nägemise kaotanud inimesi painab teadmatus

66 Postimehes ilmunud kriitiline lugu tõi Vahur Kersnale akna alla ootamatu masina

54 Kordusanalüüsita jäänud patsiendil avastati neljandas staadiumis vähk

51 Perearstikeskus tegi neljanda staadiumi vähiga patsiendi vastu kaebuse ahistamises

51 Tööpinge ministeeriumis sunnib inimesi lahkuma

40 Sporditoimetaja Tarmo Tiisler võtab vastutuse Susan Külma kokkukukkumise kajastamata jätmise ees

37 Järeldus «Pealtnägija» suusafilmist: Mati Alaver oli kuradi kõva mees

37 Kaitseliitlane kuulis pühapäeva hommikul Setumaal riigipiiri lähedal pikalt droonipõrinat

33 Otepää õpetaja ootamatut minnalaskmist katab saladuseloor

33 Igor Taro nõuniku abikaasa otsetee ministrini sattus luubi alla

33 Miks andis venelannast Eesti meister teleintervjuu inglise keeles?

32 Lastehaigla töötajate lahkumine külvab pingeid

29 Algas jahihooaeg suvekodudele

28 Salapärast päritolu detailplaneering puhus lõkkele parkimisskandaali

27 Tapjatõbi saab Eestis unikaalse vastulöögi

27 Suurhaigla kiirabijuht lahkub väärtushinnangute konflikti tõttu ametist

27 Sõeluuring on kasulik, aga üks abinõu on veelgi elupäästvam

26 ETV ajakirjanikud on läinud eputamisega liiale

26 Tohoh tonti, kust küll üllatavad häälesaagid tulid?!

Kui üle loete, siis 21 enimloetu hulgas on ainult kolm sellist, mis puudutavad sporti, ja noist kahe puhul on sport pelgalt vahendiks muude teemade käsitlemiseks. See-eest on kolmandik ehk seitse lugu seotud meditsiini ja tervishoiuga. Siit on selgelt näha, mis inimestele rohkem ja mis vähem korda läheb. Aga midagi pole parata: kui osata õigesti serveerida, siis Eurovisiooni vastu ei saa miski.

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits 25. novembril Tallinnas enne “Varupadruni” saate salvestust. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits näitab enne “Varupadruni” saate salvestust saatejuhidele Tõnis Niinemetsale ja Henrik Kalmetile Kalevi retrokampsuni alla peidetud särki, tegemaks selgeks, kes on algavas saates kõige kõvem ütleja. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits rääkimas 3. juunil Võrtsjärve ääres Ameerika droonieksperdi James Acunaga droonipilootide väljaõppest. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas välismaised suusareisid noori ära rikuvad?

Vaatan kõiki neid pilte ja videoid välismaal mägedes talvepuhkust veetvatest koolilastest ja ühtäkki saabub selginemine, miks on nüüdisajal noorte hulgas liikumise defitsiit, sportliku tegevuse taandumisest rääkimata.

Süüdi on see, et vanemad on lapsi hea eluga ära hellitanud. Kes ikka Soomes või Rootsis mäest alla laskmas käinud, ei see enam suure tõenäosusega vähemaga lepi. Teisisõnu: kodumaised olud ei tõmba. Ja isegi kui mõned veel spordivad, sest üksikuid „hulle” ikka leidub, siis nonde tekitatud kuvand, et suusatamiseks pead olema oskustelt äss ja varustuselt mitte olulisem kehvem, kui Eesti koondislased, võtab teistel igasuguse isu; teate ja mäletate küll, kui tähtis on noortele võrdlus teistega – keegi ei taha nõrgem ja kehvem olla.

Aga kuidas olid asjad minu ajal?

Mäletan, kui murdsin Raigastvere järve kaldal paksu lumega kaetud nõlvast alla sõites oma esimese puusuusa. See juhtus millalgi 1970ndate teises pooles. Isa pani murdunud kohale epo-liimi ja õhukese puuklotsi ning kinnitas selle pealt- ja altpoolt plekiga ning suusatamine läks edasi. Käisin sellise suusaga, esiosa plekine, isegi kooli suusatunnis ja sõitsin võidu ja jõudsin koolis endiselt paremate hulka. Kellelgi ei olnud paigatud suusa kohta midagi kobisemist. 

Veetsime vennaga 1970ndate-1980ndate vahetusel paar talvevaheaega maal, Vooremaal. Seal oli söögitoas laud, mille sai lahti, pikaks tõmmata; panime keskkohta mitu paksu raamatut (Mao Zedongi venekeelsed kogutud teosed, need olid sobiva formaadiga) ning mängisime lauatennist. Kuid põhiaur läks ikkagi suusatamisele. Kuidas?

Sõitsin ise suuskadega ümber krundi sisse umbes 300 meetri pikkuse klassikaraja. Seda mööda siis suusatasingi, sest ega kuskil kümnete kilomeetrite raadiuses ühtki teist suusarada polnud. Ilusasti kõlbas. Ent see polnud sugugi kõik. Pidasime vennaga isegi võistlusi. Ja mitte ainult murdmaasuusatamises. Kusjuures võistluste taseme kruttisime maailmatasemele: võtsime olümpiaprotokollid ette ning loosisime esitosina põhjal välja, kes on kes. Näiteks oli vend ühes sõidus Juha Mieto, siis mina Nikolai Zimjatov, siis vend Thomas Wassberg, siis mina Józef Łuszczek jne.

Niiviisi pidasime maha ka laskesuusavõistlused. Laskmise läbiviimiseks panime umbes kümne meetri kaugusele püsti lumelabida ning siis pildusime seda lume alt väljakaevatud külmunud ubinatega. Iga möödavisatud õuna eest sai trahvi.

Pidasime maha koguni slaalomivõistlused. Tõime kuuseheki äärest sinna talveks ladustatud hernekepid ning panime need maja taga umbes kahe-kolmeprotsendilise kaldega kartulipõllule püsti. Kiirust seal muidugi üles ei saanud, slaalom tähendas pigem kiirsuusatamist tokkide vahel – aga vahet polnud, äge oli ikkagi. Kuhjasin maja räästa alla isegi lumehunniku, millest sain teha stardiplatvormi, nii nagu olin seda KTVs (kes mäletab, mis oli KTV?) mõnel üksikul korral näinud

Kes tänapäeva Rootsi ja Soome nõlvadel ärahellitatud lastest oleks valmis millekski selliseks?

Oluline oli isetegemise rõõm. Meil oli põnev. Leiutasime endale võimalusi ja sportimine käis päevad läbi. Polnud vahet, et suusad olid puust ja määrimisega ei tegelenud keegi; polnud vahet, et seljas olid kampsunid ja jalas võib-olla teksapüksid; polnud läikivaid prille ja nn firmaasjadest ei teadnud me midagi – ega hoolinud neist ka. 

Midagi samasugust tegi oma noorema õega ka Kristina Šmigun. Sealt algas nende olümpiatee. Me vennaga spordis nii andekad polnud. Me valisime elus teistsuguse tee. Aga võimalus ise oma primitiivsetes oludes ja primitiivse varustusega sporti teha andis meile liikumisharjumuse ja sportlikkuse, millest nüüdisajal suurel-suurel enamikul röögatult puudu jääb – ja isegi riiklikud kampaaniad ei aita.

Foto 1: Väike suusataja Hiinas. Foto autor: IMAGO/VCG/Scanpix
Fotod 2-6: Tähtvere spordipark Tartus tänavu 1. jaanuaril. Fotode autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Kas tõeline spordimees peab alati mõtlema võidust? Jah!

Mul oli aastalõpu eel ühe endise tuntud talisportlasega kõva vaidlus, mis võinuks minna teravaks, nugade peale, aga kultuursete inimestena jäime siiski sõpradeks, kuigi eriarvamusele.

Mu oponent osales ühel võistlusel, kus tal jäi võidust puudu üks meeter. Ütlesin talle, et tubli, aga et ta pilvedesse ei kerkiks, siis mainisin ikkagi ka meetrist defitsiiti.

Oponent kostis seepeale, et ta isegi ei mõelnud võidust, vaid tundis rõõmu koos tegemisest.

Ütlesin talle, endisele Eesti koondislasele, et õige spordimees mõtleb alati üksnes võidust; et kui võitu ei tule, valmistab see talle pettumust.

Oponent teatas, et ma eksin kõvasti, sest võidust olulisem on protsess.

Ütlesin, et selline jutt on tänapäeva pehmode jutt. Meenutasin talle, et kui tegelesin tudengipõlves pisut jooksmisega, siis loomulikult andsin endale aru, kes vastastest on minust selgelt tugevamad, aga sellegipoolest läksin iga jooksu tegema maksimumiga, olgu isikliku rekordi või kõrge koha nimel.

Oponent kuulutas lakooniliselt: aga vaata, vastupidi on.

Mina: „Ei ole vastupidi. Sul on teistpidine vaatepunkt kui mul. See ei tähenda, et õigus on sul.”

Oponent ei lasknud ennast kõigutada, väites, et võidule mõtlemine ja võidu eesmärgiks seadmine on vale lähenemine.

Mina: „Ei, võit on ainus edasiviiv jõud.” Kirjeldasin talle, kuidas sain ülikooli 5. kursuse ajaks aru, et olen jooksjana oma lae saavutanud ja edasi pole mõtet kulutada oma aega ja energiat mittevõitmise või mittemotiveerivate tulemuste peale. Lisasin: „Harrastussportlane võib rääkida protsessist, aga see, kes teeb tulemussporti, peab ikkagi jahtima maksimaalset tulemust. Ja kui seda ei tule, lõpetagu saavutussportimine ära.” Tõin näiteid, kellele Eesti spordis kulutatakse mõttetult raha – neile, kellelt ei ole ligi kümme aastat tipptulemust tulnud –, selle asemel et kulutada need summad noortele, kellel on perspektiivi ja tahet. Tuletasin meelde Jaanus Kriiski elutarka tõdemust: kes pole 25. eluaastaks maailma absoluutses tipus, lõpetagu tippsport ära. 

Mu oponent püüdis väita, et nüüdisajal on sport muutunud, et oluline on elamus ja meelelahutus ja kaasaelamine ja äri.

Põhiasjad ei ole muutunud. EOK president Kersti Kaljulaid vastas sügisel mu küsimusele, mis on EOK peamine ülesanne: „Peamine ülesanne on saavutada see, et meil oleks palju olümpiamedaleid.”

Tõelise spordimehe suuruse kehastusena on mul meeles 1979. aasta kergejõustikuõhtu Zürichis, kus 1500 m jooksus startis mu lemmik Sebastian Coe. Olen näinud sellest filmi, kus telereporter ütleb jooksu algfaasis, et „everything less than a world record would be a major disappointment”. Coe läks jooksma maailmarekordit ja jooksiski selle ära, kuigi viimased 700 meetrit pidi tegema soolojooksu, teistest pikalt ees. Nii püstitas ta tol hooajal oma kolmanda maailmarekordi.

„Vaat sellise suhtumisega tehakse spordis suuri tegusid,” ütlesin oponendile. „Mitte et lähen nautima ja mu säärane bullshit... Nautida võid õhtusööki või naise kaisus olemist,” seletasin oponendile. „Küsi Kikult, kui palju ta seda kõike nautis. Ma küsisin kunagi ühe loo tarbeks. Essugi ei nautinud, sport oli karm ja valus ja võistlemine tegi haiget. Aga vaata, mida ta saavutas!
Tänapäeval kõik naudivad, aga tulemust ei ole...”

Nautige aastavahetust!

Foto 1: Johannes Hosflot Klaebo pingutab end võitjaks 6. detsembril Trondheimis MK-etapi 20 km suusavahetusega sõidus. Foto autor: NTB/AFP/Scanpix
Foto 2: Benita Peiffer Kanadast (vasakult), Anna Weidel Saksamaalt ja Marit Oygard Norrast laskesuusatajate MK-etapi 7,5 km sõidu finišis 5. detsembril Östersundis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Rootslanna Frida Karlsson on pärast lõpujoone ületamist 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud lumme. Foto autor: Lehtikuva/SIPA/Scanpix
Foto 4: Ameeriklanna Jessie Diggins on pärast lõpetamist viiendana 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud põlvili. Foto autor: Lehtikuva/AFP/Scanpix

Pullerits: Mis oli lõppeva aasta kõige kohutavamalt esitatud spordiküsimus?

Mis on intervjueeritava halbade vastuste põhjus?

Intervjueerija segane, halvasti sõnastatud, laiali valguv küsimus.

Teletegijatel on kombeks tuua aasta lõpus ekraanile aasta jooksul juhtunud teleapsud, -prohmakad ja -fopaad. Tavaliselt panustavad nad noid valides sellele, et oleks naljakas. Kuid on näiteid, mis on ka kurbnaljakad ja millest on palju õppida; arvata võib, et noid näiteid teletegijad meile ei näita, sest nood on piinlikud.

Üks selline näide on ETV spordiuudiste vastutava toimetaja-saatejuhi Anu Sääritsa intervjuu korvpallur Henri Drelliga pärast Eesti korvpallikoondise võitu uue MM-valiksarja avamängus võõrsil Sloveenia üle. Järgnevalt vaatluse alla tulevat intervjuukatket näete-kuulete alates 1.52-st.

Säärits küsib Drellilt: „Mis selles mängus sulle veel sellist headmeelt valmistas, et oli teada, et natuke ootamatu on nagu see vastase koosseis ja Eestis koosseis selline uus?”

Kui jätta arvestamata logisev ja laperdav lauseehitus ning parasiitsõnad „sellist” ja „selline”, mida kogenud teleajakirjanik peaks oskama vältida – elementaarse professionaalsuse küsimus: keel on ju ajakirjaniku peamine töövahend! –, siis küsimuse esimene pool on enam-vähem selge (mis valmistas heameelt?), kuid sellele järgneb piisavalt pikk lisainformatsioon, liiati kaheosaline (vastase koosseis oli ootamatu ja Eesti koosseis uus), mistõttu pole ime, et intervjueeritav satub segadusse.

Drell vakatab sekundiks, tõmbab siis kulmu kipra ja küsib: „Mis see küsimus täpselt nüüd oli?”

Selles segaduses vaatab vastu oluline tõsiasi: intervjueerija küsimus peab olema lihtne ja lakooniline; eriti sportlasele, kes on just lõpetanud raske ja pingelise mängu, kes ei tule kaamera ja mikrofoni ette puhanud peaga ja keskendunult. Ka see, et sportlase pea võib olla n-ö laiali, on elementaarne tõsiasi, mida kogenud spordiajakirjanik peab oskama arvestada.

Säärits küsib uuesti: „Mis selles mängus veel sulle pihku jäi ja kuidas sa vaatad selle mängu põhjal Tšehhi suunas?”

Nüüd näeme ja kuuleme, et Säärits ei mäleta ise ka, mida ta just äsja oli küsinud. Miks unustab ajakirjanik ära selle, mida ta äsja oli pärinud? Siin on kaks võimalust: esiteks, Drelli sattumine segadusse ja palve küsimust täpsustada lõi intervjueerija jalust; teiseks, ilmselt oli intervjuu läbimõtlemata – jah, ka siis, kui sul on intervjuu ettevalmistamiseks võib-olla üksnes minut, pead sa suutma selle ette valmistada, eriti kui tegemist on lühiusutlusega, kus ongi kolm-neli küsimust; sa pead seda intervjuud ette valmistama tegelikult terve võistluse aja, mitte nii, et pärast lõpusireeni kõlamist tormad intervjuualasse ja ilma läbi mõtlemata hakkad lihtsalt esimesi pähe tulevaid küsimusi loopima.

Sääritsa uuest küsimusest näeme, et ta küsib esiteks hoopis teisi asju, kui ta küsis algses küsimuses. Ja teiseks teeb ta algaja tüüpvea, mille eest hoiatavad esimese asjana kõik intervjueerimisõpikud: ta küsib ühes küsimuses tegelikult kaks küsimust korraga, mille tulemuseks on enamasti see, et intervjueeritav vastab viimasele või vastab kahest küsimusest meeldivamale, kergemale.

Televisioon on karm valdkond, eriti otse-eeter – seal paistavad kõik eksimused kohe silma ja kostavad kõrva ning hiljem neid parandada ei saa. Aga see ei saa ega tohigi kõlada vabandusena. See, et tele otse-eeter on karm ja halastamatu, on igaühele teada – ja seda tuleb oma tööd tehes arvestada, selleks tuleb harjutada. Siin ei ole ühtki tegurit, mis lubaks rääkida hinnaalandusest. Me ei ole ju nõus teatris ja kontserdil esinejale andestama, kui tal tekst läheb meelest või sõnad sassi või hääl on lauldes paigast ära – me eeldame ja nõuame professionaalsust. Mis on üksainus argument, miks me ei peaks samasugust omas vallas laitmatut esitust ja professionaalsust nõudma ka telereportereilt?

Foto 1: Henri Drell 1. detsembril Tallinnas Unibet Arenal Eesti korvpallikoondise MM-valikmängus Tšehhi vastu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Anu Säärits intervjueerimas 27. juunil 2006 Martin Müürseppa (taamal keskel Gert Kullamäe), kes sõlmis järgmiseks hooajaks lepingu TÜ Rockiga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Anu Säärits intervjueerimas 1. novembril 2010 "TV 10 olümpiastardi" uue hooaja avaüritusel Gerd Kanterit. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Anu Säärits intervjueerimas 5. jaanuaril 2010 FIBA Eurochallenge turniiril Tartu Rocki mänedžeri Meelis Pastakut. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Karm hoiatus isadele-emadele, kes oma laste sportlasteed suunama tikuvad

Ma ei tea, mis ajel, aga ühel hetkel võtsin riiulist raamatu pealkirjaga „Ovett. An Autobiography”, mis oli seal seisnud 1990ndate algusest. Täpsemalt enam ei mäleta, aga tõenäoliselt sain selle raamatu Inglismaa omaaegsest jooksustaarist, minu lemmiku Sebastian Coe suurest konkurendist (fotol paremal) 1990. aasta sügisel, kui õppisin New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. Külastasin mitmel puhul New Yorgi kuulsat rahvaraamatukogu (fotol all vasakul), kus arvatavasti jäi kergejõustikuajakirjast Track & Field News silma reklaam, kuidas saab tellida spordiraamatuid.

Ühe Ovetti raamatu, Simon Turnbulli „Steve Ovett: Portrait of an Athlete”, olin juba tõlkinud. Spordileht avaldas selle 1986. aastal järjeloona. Millegipärast tellisin New Yorgis ka Ovetti autobiograafia, lisaks Inglismaa kolmanda kuulsa keskmaajooksja Steve Crami ja tollase kümnevõistlusstaari Daley Thompsoni elulooraamatu. Ja teate, mis kõige parem? Mu New Yorgi nn isa, üks sealne advokaat, kelle maja 71. tänava läänepoolsel küljel (fotol all paremal) Broadway lähedal oli mulle alati avatud nagu teine kodu, maksis need raamatud kinni. Eks ta ju teadis, kui vaene ma olin, ja mingi 25 dollarit oli talle tühine summa. Mäletan, kuidas ta imestas ja laginal naeris, öeldes oma abikaasale: „Vaata, Priit on spordifänn!”

Aga üheksakümnendateks oli mu huvi spordi ja jooksmise vastu hääbunud, nagu oli selleks ajaks hääbunud ka Coe ja Ovetti karjäär. Nii jäigi Ovetti autobiograafia ligi 35 aastaks riiulile. Heal juhul mõne korra võtsin selle kätte, võib-olla sirvisin ja lugesin ka mõne lause, aga alati läks raamat kiirelt riiulisse tagasi.

Kuni nüüd, lõppenud sügisel, võtsin selle ühtäkki ette. Et proovin.

Ja ei kahetse.

Sest raamatus on juttu maailma ühe omaaegse tippjooksja elust siis, kui jooksmine polnud veel suuremat asi profisport, ja seal on palju põnevat ning mõtlema ärgitavat. Üks teema on näiteks see, milline kahjulik mõju võib vanematel olla lapse sportlasteele. See tuletas koheselt meelde Sildarud. Ja võib-olla, et sel teemal kuuleme Eestis peagi veel teisigi avanevaid lugusid.

Ovetti vanemad ei olnud treenerid. Aga mida paremaks jooksjaks nende poeg arenes, seda suuremat rolli hakkasid nad tema elus mängima, eriti ema. Näiteks võttis ema oma ülesandeks kodus telefonile vastamise ja ajakirjanike tõrjumise. Ovett elas 25. eluaastani Brightoni linnas vanematekodus – see oli aeg, mil jooksmisega raha ei teeninud.

Kuna vanemad olid poja spordikarjääri kõvasti toetanud ja sinna ka panustanud, hakkasid nad tema tegemisi üha rohkem suunama ja kontrollima. „Mu vanemad elasid oma elu minu kaudu,” kirjutab Ovett oma raamatus. Teisal märgib: „Nad pühendasid kogu oma energia, oma tähelepanu, oma ärkveloleku aja Steve Ovettile, sportlasele.”

Näiteks Moskva olümpia eelsel hooajal helistas Ovetti ema poja sõpradele ja uuris, kas Steve teeb ikka korralikult trenni. Selleks ajaks oli Ovett juba Euroopa meister 1500 meetri jooksus. Ometi pidi ta alati vanematelt luba küsima, kas võib mõne sõbra külla kutsuda, ning seletama, kes see sõber selline on. Lisaks ei olnud ema väga vaimustatud, et Ovett oli leidnud endale pruudi, Rachel Walleri (kellega ta paari aasta pärast ka abiellus). Asi päädis sellega, et Ovett otsustas, et kui Moskva olümpia läbi saab, võtab ta oma asjad ja kolib iseseisvalt elama. Enne olümpiat ei tahtnud ta sellist sammu astuda, andes endale aru, millised pinged sellega kaasnevad.

Pärast Moskva olümpiat lahkuski Ovett kodunt. Ta tundis, et olles võitnud 800 m jooksus kulla (Coe ees), on ta oma kohustuse vanemate ees täitnud, neile nende vaeva eest tasunud ja võib minna. Ometi juhtus see tüliga.

Pärast olümpiat korraldas Brightoni linnapea Ovettile vastuvõtu. Sellesse sekkus taas Ovetti ema, kes määras, kes istub tema pojaga vastuvõtul ühes lauas. Ja ta ei näinud seal ette kohta Ovetti pruudile. Siis ütles üks tähtis ametnik oma kõnes: „Me kõik teame, millise suurepärase meeskonna sa, Steve, oma emaga moodustad, kas pole nii, mis?”

„Ei ole nii,” kirjeldab Ovett sel hetkel oma mõtteid.

Siis tuli välja, et ema oli poja loata toonud üritusele kaasa tema olümpiamedalid – Ovett võitis Moskvas lisaks pronksi 1500 m jooksus (fotol paremal) –, mis olid olnud kodus poja sahtlis. Ovett kirjeldab, et ilmselt näitas ta oma meelepaha ja ärritust selle kõige üle selgelt välja, sest sai vanemate reaktsioonist aru, et nonde arvates oli ta pannud nad kogu rahva ees piinlikku olukorda.

Aga see ei olnud veel kõik. Vastuvõtupeo päev juhtus olema ka Ovetti õe sünnipäev. Õhtul läks kogu pere seda tähistama, aga Steve’i ja Rachelit sinna kaasa ei kutsutud.

Järgmisel hommikul, meenutab Ovett, oli kodus õhkkond jäine. Ta küsis emalt, kuidas sattusid tema medalid vastuvõtupeole. Asi lõppes sellega, et Ovetti isa seadis poja valiku ette: kas ema või tema – viidates Rachelile. „Kui sulle miski ei meeldi, siis uks on seal – võid minna,” oli isa öelnud.

Ovett läks Racheliga ülakorrusele, nad pakkisid oma asjad kokku ja läksidki. 

Ovett resümeerib, et tema arvates ei ole sellised peresuhted, kui vanemad pühenduvad hästi palju oma laste sportlasteele, sugugi haruldased. Ta viitab sealkohal ka Coe’le (fotol paremal keskel), keda treenis tema isa Peter. „Kui keegi hakkab elama oma elu teise isiku kaudu, teeb tolle isiku elu enda elust tähtsamaks, võivad asjad vabalt võtta pöörde halvemuse suunas,” kirjutab Ovett. „Tähelepanu, mida ma osutasin Rachelile, jättis mu perekonna järsku ilma millestki, mida nad pidasid endale kuuluvaks rohkem, kui ükskõik kellele teisele – ma olin ettekavatsematult jätnud nad ilma nende elu olulisematest asjadest.”

Lõpuks avaldab Ovett arvamust, et tema lahkulöömine vanematest oli vajalik mitte ainult talle, vaid ka tema emale ja isale – edaspidi said nad elada taas oma elu. 

Raamat lõpeb Los Angelese olümpiaga 1984 ja Ovett tunnistab, et see uks, mille ta 1980. aastal sulges, polnud selleks ajaks uuesti avanenud.

Õpetlik lugu kõigile lapsevanematele, kes oma laste sporlaskarjääri panustavad, kas pole?

Fotod 1 ja 4: Steve Ovett pärast 800 m jooksu võitmist Moskva olümpial 1980. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits New Yorgi rahvaraamatukogu esisel trepil 2019. aasta sügisel. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 3: Neljakorruseline eramu New Yorgis 71. tänaval, kus elab Priit Pulleritsu üliõpilaspõlves aidanud ja toetanud advokaat. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Steve Ovette Moskva olümpial 800 m eeljooksus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Steve Ovett (vasakul) jääb Moskva olümpial 1500 m finaaljooksus Sebastian Coe ja idasakslase Jürgen Straubi järel kolmandaks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Sebastian Coe 24. aprillil 2022 vaatamas Premier League'i mängu Chelsea v West Ham United. Foto autor: Action Images via Reuters / Scanpix 

Pullerits: Kuidas mind üritati laskesuusatamise teemal vaikima sundida?

Selle aasta kevadel, 21. märtsi pärastlõunal, saabus minu e-postkasti mulle tundmatu saatja saksakeelne kiri Austriast. See saabus siis, kui olin ette valmistamas kirjutist Eesti laskesuusatamise koondise peatreenerist Stefan Lindingerist. Täpsemalt sellest, et paljud sportlased ei ole temaga rahul ning tema koostöö nendega lonkab, et ta ei ole viibinud kohal kõigil võistlustel ja treeningkogunemistel.

Lindinger teadis, et ma tegelen selle teemaga. Olin temaga ühendust võtnud. Ta oli mulle vastanud WhatsAppis ja tema kirjade sisust sain aru, et ta oli kuri. Siis ma veel ei teadnud, et tal on kombeks saata väga emotsionaalseid sõnumeid, mida ta pärast kustutab. Sellest kombest rääkis mulle veidi hiljem üks Eesti koondislane, kes ühtlasi andis nõu, et kõik tema saadetu tasub kohe salvestada.

Paraku ei saanud ma tema nõuannet rakendada, sest selleks ajaks oligi ta juba enamiku oma sõnumeid WhatsAppis kustutanud.

Austriast saabunud kiri oli DeepL.com-i vabaversiooniga tõlgitud inglise keelde. Selles seisis:

„Lp hr Priit Pullerits.

Mul on hea meel teatada teile, et ma esindan dr Stefan Lindingeri. Minu klient on parajasti haiglas. Tema sisuline avaldus on võimalik ainult siis, kui seda lubab minu kliendi tervislik seisund. Te tõenäoliselt juba teate, et need süüdistused, mis te olete esitanud, on tagasi lükatud kui valed ning mainet kahjustavad. Minu klient on juba instrueerinud advokaati Eestis, et ta astuks samme igasuguste tema isiklike õiguste rikkumise vastu. Seetõttu soovitan igal juhul austada minu kliendi õigusi ja au.”

See, nagu teada sain, on tüüpiline vaigistuskiri, mida saadavad või lasevad enda nimel saata need, kellelt ajakirjandus küsib asju, mis on ebameeldivad ja millele nad vastata ei taha. Selliseid on saatma hakatud ka Eestis.

Eks siis võtsin minagi ühendust advokaadiga – mitte isikliku, vaid toimetuse omaga –, kes tegi mulle selgeks, millega tegemist ning kuidas käituda. Ta kinnitas, et karta pole vaja, sest professionaalne juriidiline nõu ja kaitse saavad tagatud.

Lugu ilmus. 

Fotod 1 ja 2: Sloveenid Lovro Planko (fotol ülal) ja Miha Dovzan (fotol all) laskesuusatamise 10 km sprindi MK-etapil Le Grand Bornandis Annecy lähedal Kagu-Prantsusmaal 19. detsembril. Fotode autor: AFP/Scanpix 

Pullerits: Kas teate, et Eesti spordi rahvusvaheline edu sõltub naistest?

Taas tuleb tõdeda, mis küll oleks Eesti sport ilma naisteta. Valisin aasta parimaid ja kui naiste seas tekkis küsimus, mille järgi nende medaleid kaaluda, siis meeste puhul tekkis probleem, et ei ole piisavalt medalivõitjaid, keda esile tõsta. Lõpuks otsustasin niimoodi. 

Naised
1. Eneli Jefimova, ujumine
2. Katrina Lehis, vehklemine
3. Niina Petrõkina, iluuisutamine

Oleks Lehis saanud EMil või EMil hõbeda asemel kulla, oleksin ta esimeseks pannud. Euroopa meistrist Petrõkinast panin ta ettepoole sellepärast, et MMil jäi Petrõkina alles kaheksandaks. Jefimova ei küündinud MMil samuti pjedestaalile, aga lühiraja EMi kaks kulda on ikkagi kaks EM-kulda, liiati hea ajaga. Võit maksab.

Mehed
1. Johannes Erm, kergejõustik
2. Ralf Tribuntsov, ujumine
3. Henry Sildaru, freestyle-suusatamine

Möönan, et meeste kahe esimese määramisel võib mängus olla pisut subjektiivsust - kergejõustik on mulle palju südamelähedasem, huvitavam ja mõistetavam kui ujumine -, kuid ega kahte ala võrreldes saagi üdini objektiivset mõõdupuud leida. Tribuntsov on kahtlemata Eesti spordi imelisemaid comebacki tegijaid, ja sealjuures edukas, aga me siiski ei tea, kui hea oleks ta konkurentsis maailma absoluutse paremikuga MMil. Ermi puhul teame: sise-MMi 2. koht, sise-EMi 4. koht, MMi 5. koht. Sildaru panin kolmandaks sellepärast, et minu arusaamise järgi on ta väheseid, kes eelmisel aastal end MMil ületas. Aga kui Eesti kaheksa meessportlase eelvalikusse pääseb ka jalgpalli väravavaht, kes on paar korda saanud Saksamaa kõrgliigas platsile, sest meeskonna põhiväravavaht oli vigastatud, ja seni mängis Hispaanias meeskonnas, mis kuulus sealse meistrisarja lõppu, siis see on kujukas fakt tõestamaks, et Eesti meeste spordis on pehmelt öeldes palju arenguruumi.

Treenerid
1. Holger Peel, kergejõustik
2. Erki Nool, kergejõustik
3. Heiko Rannula, korvpall

Peel on ühemehebänd, kes on koondanud Ermi selja taha orkestri. Noolt ei pannud esimeseks sellepärast, et tema parim õpilane on soomlanna - las konkureerib Soome parimate treenerite valimisel. Minu meelest paljus tänu Rannulale suudabki Eesti meeste korvpallikoondis, kus ju staare ega isegi staarihakatisi pole, üldse arvestatavalt mängida. Tunnistan, et võisin teha ülekohut Nikolai Novosjolovile, Svetlana Varnavskajale ja Toni Meijelile, aga küll nad saavad oma hääled sadadest teistelt valijatelt. Kõik nagunii esimese kolme sisse ei mahu ja ükskõik, kelle välja jätad, alati saab seda kritiseerida. Kuid tahtsin Rannulat esile tuua. Henry Heina pole ka esikolmikus - sellepärast, et Jefimova harjutab nüüd USAs

Võistkonnad
1. Kurlingupaar Marie Kaldvee - Harri Lill, kurling
2. Eesti epeenaiskond, vehklemine
3. Rallipaar Ott Tänak - Martin Järveoja, autosport

Kordaminekute poolest võinuks ka epeenaiskonna esimeseks panna, aga otsustasin, et annan kurlingupaarile enne olümpiat väikse motiveeriva tõuke. Tänakul ja Järveojal on olnud palju paremaid aastaid, ent pole ka kedagi, kes võinuks nendega mu valikus kolmandale kohale konkureerida.

Noormehed
1. Henry Sildaru, freestyle-suusatamine
2. Jakob Vares, judo
3. Arlet Levandi, iluuisutamine

Neiud
1. Eneli Jefimova, ujumine
2. Niina Petrõkina, iluuisutamine
3. Allika Inkeri Moser, kergejõustik

Kui võrdlete noormeeste ja neiude esikolmikut, siis jääb ilmselt Eesti sport ka lähitulevikus lootma pigem naistele, kui meestele.

Naisparasportlane
1. Kätlin Riidebach, kurling
2. Marja-Liisa Müllermann, kergejõustik
3. Delisa Filippov, kergejõustik

Meesparasportlane
1. Tanel Visnap, kergejõustik
2. Ain Villau, kurling
3. Matz Topkin, ujumine

Foto 1: Katrina Lehis 3. mail Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Ralf Tribuntsov 7. detsembril Poolas Lublinis pärast lühiraja EMil 50 m seliliujumise võitu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Holger Peel 1. oktoobril Viljandis. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Harri Lill ja Marie Kaldvee 21. augustil Tallinnas ajakirjanikele avatud treeningul Tondiraba jäähallis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Henry Sildaru 30. mail Tallinnas Sildarude kohtuistungil Harju maakohtus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tanel Visnap võitmas 18. novembril Tokyos kurtide olümpial meeste 100 m finaaljooksu. Foto autor:Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix