Pullerits: Kõik avalikuks - kui palju maksis reis Norrasse?

Loomulikult on küsimus rahas, millest enamik kahjuks ei taha rääkida. Ma ei saa aru, miks. Mul küll pole midagi varjata, seda enam, et kes ei ihkaks saada teada, kui palju ikkagi maksis 16 päeva pikkune Norra reis, millest isegi Postimees pidas vajalikuks avaldada põhjaliku loo.

Palun väga:

laevapiletid Tallinn-Helsingi-Stockholm ja tagasi (kajuti ja grand buffet' õhtusöögiga kolmele ja sõiduautole mõlemal suunal) 349 eurot
bensiin 344,53 eurot
Norra teemaksud 33,39 eurot
Norra praamipiletid 22,02 eurot*
parkimine Norras ja Soomes 35,54 eurot**
ööbimised (12 ööd peamiselt airbnb korterites ja majades) 982,09 eurot
toit (sh maiustused) 78,48 eurot
kingid, nännid 21,27 eurot
valuuta vahetuse tasu 3 eurot

Kokku 1869,3 eurot

*ühe praamisõidu saime ilmselt tasuta, sest norrakad ei suutnud tuvastada minu Epass24 kontot.
**kaks parkimist Rootsis arvestusest puuduvad, sest arve nende eest läks abikaasa mobiilile.

Siin peab arvestama paari olulist tõsiasja. Esiteks, laevapiletid saime üllatavalt odavalt, sest Tallinkil tekkis suvel reisigraafikus muudatus ning nad andsid algselt Paldiski-Kapellskäri päevaste edasi-tagasi piletite asemele samaväärse summa eest meie valikul uued piletid; tõenäoliselt oleks muidu läinud laevapiletid ligi kaks korda kallimaks.

Teiseks, küllap torkab silma imeväike toidukulu. Kuna meil on auto, mille pakiruumi mahub palju asju, komplekteeris abikaasa aegsasti kaasavõetava toiduvaru järgmistel põhjustel: Norras on toit palju kallim kui Eestis; toidupoodides käimine kulutab liiga palju aega, liiati kui poodides on kaupade paigutus võõras; Norra toidud on tundmatud, et neid n-ö ehku peale osta; restoranides käimine on Norras eriti kulukas; kuna ööbisime kohtades, kus kõikjal oli köök, saime (õigemini, abikaasa sai) ise süüa valmistada, mis on väga meeldiv osa päeva lõpetuseks, igatahes palju meeldivam, kui kuskil restoranis istuda ja toitu oodata ja siis selle eest hingehinda maksta. Eestis varutud toit väljaminekutes ei kajastu, sest selle üle abikaasa arvet ei pidanud.

Info ühte kohta koondamise nimel lisan, et kokku sõitsime autoga Tartust alates 3416 kilomeetrit, mis teeb 16 päeva peale jagatuna keskmiseks päeva kilometraažiks 213,5 kilomeetrit. Pikim päev oli Uppsala lähistelt Norra suurima, Mjösa järve äärde Gjövikisse – 591 kilomeetrit. 

Toyota RAV4 tarbis kogu selle teekonna läbimiseks 200,5 liitrit bensiini, mis teeb 100 kilomeetri peale keskmiselt 5,87 liitrit. Keskmiselt kujunes iga saja kilomeetri hinnaks beniisini kulu järgi 10,08 eurot. (Olgu lisatud, et Norras ei leidnud oktaaniarvuga 98 bensiini; selgus, et seda müüakse seal väga vähestes kohtades.)

Ent on veel ühte liiki statistika, mida pole seni avaldanud. Nimelt, kui palju matkasin. Mullu sügisel abikaasaga Ameerikas käies matkasime 95,2 kilomeetrit, millele kulus aega 52:43.

Nüüd Norras matkasime 68,9 kilomeetrit, millele kulus 35 tundi.

Kui juba mulluse Ameerika reisiga võrdlemiseks läks, siis too reis autoga kestis samuti 16 päeva. Tolle ajaga läbisime isegi veidi rohkem kui Norras, 3610 kilomeetrit, mis teeb päeva keskmiseks 225,6 kilomeetrit. 

Kuna Ameerikas rentisime suure maasturi Infiniti QX 80 (fotol vasakul), neelas see 100 kilomeetri kohta bensiini keskmiselt 11,6 liitrit. Kokku kulus Ameerikas bensiini üle kahe korra rohkem, kui nüüd Norras käigul – 419,55 liitrit. Aga tähelepanu: arvestades, et keskmine beniiniliitri hind oli Ameerikas kõigest 0,87 eurot, siis kulus seal autokütuse ostmiseks vaid pisut rohkem raha, kui Skandinaavias – vastavalt 365,13 eurot USAs ning 344,53 eurot Norras-Rootsis-Eestis. Järeldus: rentige Ameerikas kindlasti hästi suur ja luksuslik auto, kokkuvõttes kulub sellega kütusele sisuliselt sama palju kui Euroopa ökonoomsetel väiksematel masinatel.

Ent summa summarum oli Norra reis siiski üle kahe korra odavam kui Ameerikas käik: 1869,3 eurot versus 4662,4 eurot. Ehk teisisõnu: Norra fjordide juures saime ära käia 40 protsendiga sellest hinnast, mis läks maksma reis Ameerika Metsikusse Läände.

Aga... kui kõike ainult rahas mõõta, on kahtlemata kõige soodsam üldse mitte ksukile minna. Millega tahan öelda, kui te veel ei taipa, et pole vähimatki põhjust kahjatseda Ameerika reisile kulunud raha – nagu pole ka põhjust hõisata, et vaat, kuidas Norras käies sai võrreldes Ameerikaga raha kokku hoida.

Fotodel ülalt alla: järv Norras; kuulsa Trollitee alumine ots; selle sissekande koostaja abikaasa Hardangerfjordi ääres; Toyota RAV4 ööbimispaiga ees Alveris Bergeni lähedal (öö hind 65,05 eurot) ja majutusmajakese ees (kahe öö hind 171,97 eurot) Gaularfjelleti maalilise tee lähistel; matkatee Gaula jõe orus; rendiauto Infiniti QX 80 maalilisel 128. maanteel Utah's piki Colorado jõe orgu; Norra loodus Sykkylveni linnakese lähedal; kivine jõesäng Norra mägede vahel enne fjordi suubumist. Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

Pullerits: Mis uuendused leidsid suvel aset spordivarustuse rindel?

Mõned panid tähele, et vahepeal viskas mul täiesti uue numbri ette, mis tekitab küllap paljudes uudishimuliku küsimuse, millega siis sel puhul meeles peeti.

Isiklik, nimeline numbrimärk (fotol paremal ülal personaalse seinakalendri kohal), selle tagaküljel kinkija allkiri ka – aga ma ei ütle, kelle oma – on muidugi midagi sellist, mille peale annab tulla. Kuid mõned tulevad. See pidi olema märk kuulumisest, aga kuhu?

Spordikella puudumist on mulle mitut puhku ette heidetud, kui olen kurtnud, et Samsungi telefoni tõmmatud Strava n-ö peksab segast. Info sellest murest jõudis siit kaugemale ja nüüd on Garmini spordikell olemas (fotol vasakul). Üks palveid oli selline, et ärge kinkige midagi liiga fancy’t, millel on sada funktsiooni, sest nagunii kasutab 80 protsenti inimesi (mina nende hulgas) vidinate pakutavast ainult 20 protsenti võimalusi.

Minuealised mäletavad kindlasti legendaarseid Kalevi sinivalgeid spordidresse punase kirjaga. Nüüd on need retrokaubana taas müügil. Ühe sellise saingi sünnipäevaks (fotol paremal). Ja see pole põhjendamatu: lõppude lõpuks tulin 1980. aastate esimeses pooles kolmel korral keskmaajooksus Kalevi vabariiklikuks noortemeistriks.

Jalgrattakombinesoone on aastate jooksul kulunud mitmeid. Ühed lõhki kärisenud Postimehe-sinised püksid jätsin 2016. aastal koguni Moabi suurde prügikasti. Ilmselt on need nüüd juba tükk aega ilu poolest Ameerika kauneimal prügimäel, mis asub – õigesti arvasite – Moabi külje all, kuulsa Slickrock Bike Traili juurde viiva Sand Flats Roadi ääres. Moomoos eritellimusel 50. aasta sünnipäevaks tehtud nimeline rattakombinesoon on aga veel alles ja käib siiamaani selga, ehkki pükste ja varrukate otsad on pisut välja veninud.

Nüüd sain sünnipäevaks uue, Itaalia päritolu kangastest moomoos tehtud Eesti rattakoondise vormi (fotol paremal ja ülal vasakul). See istub hästi tihkelt selga, mis, nagu seletas ettevõtte pealik Allan Oras, ongi nüüdisaja mood ja stiil ja eelistus. Nii et ainuüksi väiksema tuuletakistuse pealt peaksin kümne kilomeetri peale võitma mõne sekundi. Vorm on nii uus ja uhke, et siiamaani on sisse sõitmata. Ei tea, kas sai liiga pretensioonikas?

Kõigi fotode autor Priit Pullerits. 

Pullerits: Kas maastikurattaga on võimalik vastu saada maanteerattureile?

Võrdlemisi pikk paus siinseis sõnavõttudes oli tingitud sellest, et a) olin puhkusel, nagu eelmisest, USA ja Norra teemalisest võrdlusest aru saite, ja b) polnud millestki raporteerida. Nüüd on.

Viimased kaks nädalat veetsin traditsiooniliselt Hiiumaal, kus muu seas tuli rattaga välja sõita aeg, mis eelmisel aastal saavutamata jäi. Ja esiotsa tundus, et jääb saavutamata ka tänavu.

Eks Norras käik ja viimane, puhkuse-eelne töönädal lõid väntamisse suure, tervelt kolmenädalase tühiku. Esialgu ei andnud see kohe tundagi. Kohe esimesel õhtul Hiiumaal, pärast ligi kuuetunnist auto- ja praamisõitu suutsin korrata tulemust, mis jäi eelmise aasta laeks. 

Seal on Kõpu teel Kõrgessaares välja mõõdetud 550 meetri pikkune kergliiklustee lõik. Mullu läbisin selle Cube’i MTB-ga parimal juhul 54 sekundiga ja tänavu kohe samaga. See andis lootust, et järgnevatel päevadel saab paar sekundit veel maha võtta. Strava kõigi aegade esikümnesse mahtumiseks oli vaja tulemust vähemalt 49 sekundit. Mis, tõsi, tähendas ligi sekundi ajaparandust saja meetri kohta, mida polegi nii vähe.

Aga ei tahtnud see aeg sugugi paraneda. Kuigi sõidetud sai Kõrgessaare ümbruse asfaldi- ja metsaalustel kruusateedel iga päev ning enamasti nonde sõitude lõpetuseks ka tol lõigul kiirendatud.

T, 5. - 11,8 km 28.19
K, 6. - 12,4 km 30.45
N, 7. - 12,1 km 28.35 ja 13,9 km 31.33
R, 8. - 21,7 km 51.36 ja 16,7 km 40.21
L, 9. - 25,8 km 58.17
P, 10. - 25,0 km 58.54
E, 11. - 36,7 km 1:24.08
T, 12. - 28,9 km 1:05.25
K, 13. - 28,9 km 1:03.12
N, 14. - 25,8 km 58.35
R, 15. - 14,5 km 33.50
L, 16. - 18,9 km 45.55

Korra sain Strava lõigu aja 52 sekundini ja paari korral tuli tulemus ka 54 ja 55 sekundit, aga alla 50 sekundi resultaati ei paistnud kuskilt. Mitte kuskilt. Alles üleeile, reedel, puhkuse eeleelviimase päeva õhtupoolikul läks kõik täkkesse.

Sain hea hoo üles, võtsin nii aerodünaamilise asendi, kui MTB peal vähegi võimalik - kasu on sellest, kui toetada küünarvarred leistangile ning pöidla ja nimetissõrme vaheline ala pidurilinkidele - , panin esiamordi lukku, ei lasknud vastu tulevate autode tuulekeerisest end pidurdada, kergitasin südamelöögisageduse lõigu lõpuks 162-ni (mõni päev varem oli pulss selle lõigu järel kerkinud koguni 166-ni) ning kui lõpuks Laukale Hiiumaa elupaika jõudsin, näitas Strava, et olin saavutanud aja 48 sekundit, millega platseerusin jagama Priit Prousiga 8. kohta.

Kui nüüd õigesti mäletan, tõukasin esikümnest välja tuntud suusahooldemehe Mihhail Lukertšenko. Vaatasin neid, kes edetabelis eespool, ning asjaolud ja taustatöö lubavad järeldada, et enamik, kui mitte peaaegu kõik on seal oma rekordi sõitnud maanteerattaga. Tulemused leiate Strava rubriigist „Kõrgessaare kergliiklustee üle silla”.

Fotod (ülalt alla): Kootsaare poolsaare tipus; õhtune kruusatee Kurisul; autoga Leemeti suusaradade alguses; tüüpiline metsaveotee Hiiumaa keskosas; Lauka peatuspaigas suure puu all; Kootsaare poolsaare tipus; metsaveotee Hiiumaa keskosas. Kõigi fotode autor Priit Pullerits

Pullerits: Kas Norra fjordid saavad vastu Ameerika kanjonitele?

Nii head diili ei tõmba välja isegi end diilimeistriks pidav Ameerika president. Sain laevapiletid Tallinnast Helsingi kaudu Stockholmi (Silja Serenade) ja tagasi perele kajutis koos grand buffet’ lõunasöögiga mõlemal suunal ning autoveoga samuti mõlemal suunal kõigest 349 euro eest. Et kuidas see on võimalik, imestate.

Asi oli selles, et algul olin planeerinud laevasõidu Paldiskist Rootsi Kapellskäri, aga mingil mulle arusaamatul põhjusel see reis, mis oli saadud hiliskevadel imeodavatel tingimustel, umbes kuu enne toimumise aega tühistati ning Tallink pakkus sama hinna eest asendust. Mis mul muud üle jäi, kui uue variandiga soostuda. Eesmärk oli saada aimu, kas Norra saab looduse poolest vastu Edela-Ameerikale ehk Wild Westile (pildil ülal paremal Trollstigeni ehk Trollitee ülaservas).

Seni olin Norras käimisest kauge kaarega mööda vaadanud. Mitte sellepärast, et omal ajal Postimehe omaniku Schibstedi töötajate nõukogusse kuulununa sai aastate jooksul Oslot väisatud korduvalt (fotol vasakul Alesundis ajalehepoisi kujuga). Oslo jätsin nagunii sedapuhku radariekraanilt välja – linnad on ainult üks närvide mäng ja peavalu, kus ja kas sa parkimiskoha leiad. Norrast olin mööda vaadanud sellepärast, et kõikidelt piltidelt, mida olin näinud 1990ndatel, mil piirid avanesid ja rahvas rohkem liikuma pääses, vaatasid vastu keset suve paksudes jopedes ja kapuutside all inimesed, kelle näost peegeldus ilmselge ebamugavus, sest taustal oli näha sadamas vihma ja puhumas tuult ning vaated olid hallid-hallid. Miks peaks Eestimaa niigi napi suve vahetama Norra sademete ja jaheduse vastu?

Siin on minu järeldused. Olgu öeldud, et ilmaga roppu moodi vedas: sademeid peaaegu ei näinudki. Pigem oli palav. Norrakate sõnul oli see imelisemaid suveperioode, mis neil eales olnud.

Norrasse sõit on loomulikult odavam kui Edela-Ameerikasse. Nagu öeldud: piletid edasi-tagasi 349 eurot. Oma autoga läksin sellepärast, et nii sain kõik vajaliku muretult kaasa vedada; nägin ka Rootsit ja Norra idaosa (fotol ülal paremal Moras Vasaloppeti finišipaiga lähistel). Bergenis olid väikese auto rendihinnad nädalaks ligi 1100 eurot, lisaks oleks pidanud auto samasse kohta tagasi tooma. Pane lennupiletid ka sinna juurde ja saad selgelt suurema väljamineku, kui oma autoga käies.

See ei ole hinnang, see on fakt. Me sõitsime 15 päevaga (Tartust Tartuni) maha 3416 kilomeetrit ehk keskmiselt 228 km päevas. Bensiini kulus Toyota RAV4-l kokku 200,5 liitrit ehk 5,87 liitrit 100 km peale. Saja kilomeetri keskmiseks hinnaks teeb see napilt üle kümne euro (fotol vasakul Geirangeri fjordi taustal). Kuid kõige olulisem on see arv: bensiinile kulus 344,5 eurot. Kui liidate siia kujuteldava osa laevapiletite hinnast, mis läks auto transpordile, siis näete, et oma autoga kujunes reis vähemalt neli, kui mitte viis korda odavamaks, kui kujunenuks rendiautoga (rendihind+kütuse hind+lennupiletite hind). Mullu sügisel Tallinnast Las Vegasesse ja tagasi lennates kulus kahe inimese lennupiletitele ligi 1150 eurot – mis oli uskumatult vähe, sest tegemist oli hooajavälise hinnaga. 

Teine suur väljaminek on elamiskulu. Norras ööbisime peamiselt airbnb kaudu otsitud majades ja korterites. Tosina öö peale kokku kulus 982 eurot (siia ei ole arvestatud kahte ööd laeva kajutis), mis teeb ühe öö keskmiseks hinnaks pisut alla 82 euro. (Fotol paremal: selle kahekorruselise viie toaga maja Gjövikis mäe otsas sai 98 euro eest.) Mullu sügisel kujunes USAs ühe öö keskmiseks hinnaks 79,5 eurot, mis tähendab, et majutuses hinnavahet sisuliselt pole. Olgu vaid lisatud, et USAs peatusime peamiselt motellides. (Fotol all vasakul: selle kahekorruselise nelja toaga maja Alesundi lähedal sai 93 euro eest.)

Toidukulu ma ei oska võrrelda, sest söömine oli teema, mille eest vastutas abikaasa. Paaril poes käigul jäi silma, et toiduainete hinnad on Norras ikkagi üksjagu kõrgemad kui Eestis. Näiteks liitrine pakk piima oli meie rahas kahe euro ligi, ja see oli põhimõtteliselt lõss, 0,5-1-protsendiline. Leivapätside hinnad olid kolme euro kandis. Keskmise suurusega pitsa sai pisut vähem kui 200 Norra krooni ehk 17-18 euro eest.

USAs on kindlalt parem liigelda. Teed on laiemad (ma ei räägi siin kiirteedest, kus USA on moodsa standardi kehtestaja). Norras on fjordide ääres sageli kohti, kus kaks autot teineteistest mööda ei pääse – siis peab teine eemal seisma jääma ja vastutulija mööda laskma (fotol paremal Trollstigen ehk Trollitee, mida mööda sõitsime üles ja alla). Samuti on Norras kiirused aeglasemad, ja ma ei räägi siin ainult fjordiäärsetest käänulistest ja kitsastest teedest. Enamasti on liikumiskiirus piiratud 70-80 km/h-ga, tihti ka 50 ja 60 km/h-ga. Pidevalt luuravad sind kiiruskaamerad, nii et muud ei saa, kui talla gaasi- ja piduripedaali vaheldumisi. Norras ei ole ka kiiruskaamera eest hoiatavaid märke nagu Rootsis, kus kaameraid on mõnel teel iga 2-3 km järel, aga see-eest on juht alati selge märgiga aegsasti hoiatud ning lisatud meeldetuletus, milline kiirusepiirang parajasti kehtib. Edela-Ameerikas – las ma ütlen seda otse ja karmilt – ei koti keegi autosõitjaid kiiruskaameratega.

Lisaks on Norras mitmed teelõigud tasulised, ehkki tasu pole enamasti kõrge, umbes 25 Norra krooni ehk kaks eurot. Kuid olümpialinnast Lillehammerist lõunas oli neid tasulisi lühikesi lõike üksteise järel tervelt kolm. Edela-Ameerikas ei ole mingeid tasulisi teid. (Fotol vasakul tee läbi Rondane rahvuspargi Dombasi ja Hjerkinni vahel.)

Igal juhul on Norras palju matkaradu. Aga siin on taas raske usutavat võrdlust esitada, sest ka Ameerikas on neid looduskaunites kohtades hästi palju (fotol paremal matkajate sild üle Likholefosseni). Küll aga kuulub minu eelistus Ameerika radadele järgnevatel põhjustel (tunnistades samas, et Ameerikas on mul matkakogemus palju-palju suurem kui Norras): avaramad vaated (Norras on palju piiravat metsa); ilusamad värvid (punane, kollane, oranž jne, Norras valdavalt roheline); parem jalgealune (Norras on palju juurikaid ja selliseid kive, mis märjaga – ja Norras sajab palju – muutuvad libedaks ja ohtlikuks).

Igal juhul on Edela-Ameerikas parem ja ägedam maastikurattaradade võrgustik – ja seda mitte ainult Moabis. Kohe kindlasti on Edela-Ameerikas ägedamad ja põnevamad maasturiteed. (Fotol vasakul privaatne looduslik ujumiskoht Gaularfjellsvegeni maalilise tee ääres asuva rendimajakese lähedal.)

See on isiklik, aga Norras on minu jaoks liiga tihe asustus. Eelistan suuremat üksildust, ja seda pakub Wild West piiritult. Teisalt, neile, keda üksildus heidutab ning kes ihkavad tsivilisatsiooni lähedust ja turvalisust, on Norra kahtlemata mõistlikumum valik. (Fotol paremal Gaularfjellsvegeni maaliline tee.)

Lõpuks siis: kas fjordid või kanjonid? Kaugelt vaadates neil justkui muud vahet pole peale selle, et Norra fjordid (fotol vasakul Geirangeri fjord) on põhjast rohkelt vett täis, Ameerika kanjonid aga enamasti kuivad. Mastaape on keeruline võrrelda, sest kui toome mängu Arizona Suure kanjoni, pole Norral midagi vastu panna – aga ega kõik kanjonid ole Ameerikas seesugused. 

Mulle on kanjonid siiski põnevamad. Jah, vesi lisab alati elu ja muudab vaatepildi kutsuvamaks, aga kanjonid on salapärasemad ja mitmekesisemad. Tunnistan, et see kõlab pisut lahmivalt, aga kui oled näinud kahte-kolme fjordi, oled näinud neist põhimõtteliselt kõiki. (Fotol paremal: järv või fjord? Tont sellest ilma kaarti uurimata aru saab.) Kanjonid on aga niivõrd erinevad. Lisaks saab neid uudistada nii servalt kui põhjast – aga katsuge te fjorde põhjas uudistada, isegi kui olete akvalangist: te ei ulatu sinna. Kanjonites näed miljonite aastate pikkust looduse meistritööd kuni selle kõige sügavamate kihtideni.

Mida Ameerika Metsikus Läänes on vähe ja Norra hästi palju, need on... pakkuge! Jah, need on joad, kosed, kärestikud (fotol vasakul Vöringfossen). Ameerikas on neid minimaalselt, peamiselt näiteks Yosemite’i rahvuspargis. Norras on neid lõputult, nii et mingi hetk ei vaevunud enam teeäärsete kärestike juures peatumagi. See-eest pole Norras muid geoloogilisi imesid, nagu natural bridges ja arches ehk looduslikud sillad ja kaared.

Ja ühes jääb veel Norra selgelt Ameerikale alla: oskuses end turundada. Seda tajusin iga päev mitut puhku. Ameerika on suutnud suureks teha Yosemite’i ja Surmaoru ja Suure kanjoni ja mis kõik veel, isegi Moabi, aga Norra? Vaatasin Norra fjordide kaljuseid seinu (fotol paremal Romsdaleni orgu piiravad kaljud) ja vaagisin oma peas, et need ei näi sugugi madalamad ega tagasihoidlikumad kui Yosemite’i rahvuspargi kaljud, ent ometi ei tea keegi neist midagi; neil pole isegi nime, millega neid reklaamida.

Ja mis kõige kurvem: sõidad Norras autoga ilusast kohast mööda, tahaksid kinni pidada, vaadet nautida, aga ei saa, sest lihtsalt pole tee ääres kujundatud kohta, kuhu kõrvale tõmmata. Nii tuligi paljudest väärt paikadest kahjatsedes mööda sõita. Vähemalt selles kohas (fotol vasakul) maanteel nr 7 Hardangervidda rahvuspargi põhjaservas oli asfalteeritud koht, kus sai peatuda ja vabalt ringi uudistada, ilma et pidanuks kartma mööduvate autode alla jääda. Aga kui palju pilte jäi tegemata...

Fotode autorid Külli ja Priit Pullerits. 

Pullerits: Kas rattaga seiklema minnes kaasneb arutult suur risk?

LISATUD VIDEO. 

Olen viimasel ajal tabanud end mõttelt, et äkki on mul üksjagu ikka õnne olnud ja vedanud. 

Olen suvel juhtunud nägema mitmeid lugusid, mis pajatavad sellest, kuidas inimesed on läinud lootusrikkalt ja põnevil metsikusse loodusesse ning mis nendega seal on juhtunud. Olen ka armastanud üksinda asustamata paikades käia. Korduvalt. Jalgrattaga.

Viimati käisin abikaasaga. Näiteks siin. Valmistusin hoolega ette, lugesin selle kohta, kuhu plaanin minna, vaatasin teiste tehtud videosid – aga elukogemus on õpetanud, et ükski tekst ega video ei kirjelda ega näita olukorda sellisena, millisega sa ühel hetkel silmitsi seisad (fotol vasakul).

Kas napikaid on olnud? On ikka. Mäletan, kuidas jõudsin kord õhtupoolikul Moabi kandi maastikuratturite ühel lemmikrajal, Amasa Backil (fotol üleval ja all paremal), kõrge astanguni. See oli kõrge paarkümmend sentimeetrit. Igatahes pidasin kinni ja jäin kahel rattal balansseerides, tagumik sadulast püsti, kalkuleerima, kas riskin sealt alla sõita või on targem ratta seljast maha tulla. Seni kui endaga aru pidasin, tundsin, et kaotan tasakaalu ja kaldun paremale.

Silmanurgast nägin, et paremale kukkudes on vähemalt meetri jagu allpool kivine pinnas. Panin vaimu juba valmis, et plartsatan sinna külili. Taipasin, et head see ei tähenda, kui sinna maandun.

Ent mingi ime läbi suutsin paremale kaldudes ratta seljast õigel hetkel maha hüpata. Seepärast on oluline, et sealkandis sõidaksite ketside või tossudega, mis pole pedaalide küljes kinni. Maandusin kivile kahel jalal. Ratas kukkus kolinal järele. Pääsesin ehmatusega.

Kümme aastat tagasi oli sealsamas Amasa Backi rajal (fotol vasakul ja ülal paremal) läinud üks naisseiklussportlane jooksma. Ta libastus nõlva serval, libises ja kukkus alla. Sisuliselt samasugune olukord, nagu mul. Ainult selle vahega, et too naine murdis vaagnaluu. Nii rängalt, et ei suutnud liikuda.

Tänu sellele, et tal oli kaasas koer, leidsid otsijad ta paar päeva hiljem. Koer juhatas ATV-dega mehed naiseni. Naine oletas, et kui ta pidanuks veel üheks ööks maapinnale lebama jääma, poleks ta ellu jäänud. Sest sealkandis on päeval metsik palavus. Ööd on külmad. Vesi ja toit saavad otsa. 

Kui huvitab, leiate ise ka neid lugusid, mis räägivad sellest, kuidas eksinud ja vigastatud inimesed on American Southwestis (fotol paremal) napilt surmasuust pääsenud – või ei ole. Jah, enamik, kes selsesse loodusesse läheb, tuleb eluga ja tervelt tagasi, sh ma, aga seda, et nendega ei juhtu mitte midagi, on lootnud, on pigem uskunud ka kõik need, kes ellu pole jäänud.

Kas need, kes sinna seiklema lähevad, on hulljulged, hoolimatud, ettevaatamatud, uljad? Enamik vaevalt seda on. Enamik valmistub hoolikalt ette. Kõik usuvad, et nendega midagi halba ei juhtu. Aga näe, osadega ikka juhtub.

Kes eksib ära. Nagu mees, kes läks Californias Joshua Tree rahvuspargis (fotol ülal vasakul) ühe väikse mäe otsa, aga ei leidnud sealt alla minema hakates enam tuldud teed üles. Helikopter avastas ta mitme päeval järel vigastatuna.

Kellel läheb varustus katki. Nagu mehel ja naisel, kelle autol purunesid Californias Surmaorus (fotol vasakul) vähesõidetud liivateel korraga kaks rehvi. Mees kukkus pääseteed otsides kanjonis surnuks, naine sai sealsamas jalaluumurru – tema avastas päevi hiljem helikopter.

Kes on liiga pühendunud oma eesmärgile. Nagu naine, kes sealsamas Surmaorus sõitis autoga, kaasas 9-aastane poeg, muudkui edasi ja edasi, kuni jäi kinni. Poeg suri janusse ja kuumusesse.

Või kes loodavad liiga palju moodsale tehnoloogiale. Nagu naine oma tütre ja tolle sõbrannaga, kui nad püüdsid sõita Surmaorus kurikuulsale Racetrackile (fotol paremal), kus suured kivid jätavad kuivanud järve põhjale pikkade liikumiste jälgi, aga nad tegid vale pöörde, sattusid valele teele, ja kui seda taipasid ning sisestasid auto navigatsioonisüsteemi teekonna alguspunkti, et sinna naasta, ajas süsteem nad üha suuremasse ja suuremasse segadusse, sest igal uuel ristmikul arvutas see teekonna ümber, nii et lõpuks ristlesid nad süsteemi juhiste järgi unustatud teede rägastikus seni, kuni autol kütus otsa sai. Lõpuks leidsid nad varju ja vett hõljatus treileris, mille juurest leidis helikopter nad palju päevi hiljem.

Ma ei ole oma arust kunagi nii suuri riske võtnud (fotol vasakul). Sealkandis kehtib reegel, et pigem olla teatud hetkel arg, kui kogu ülejäänud elu surnud. Kas ma olen kõheduse tekkides rattaga otsa ringi keeranud? Jah, olen küll.

Kas ma olen käinud rattaga kohtades, kuhu nüüd, neid kohutavaid lugusid teades, enam nii muretult ei läheks? Küllap küll.

Ka see rada, mida nägite algul viidatud videos, olgugi tähistatud, sundis mõistust kuulda võtma ja ringi keerama. Näete isegi, et mida kaugemale läksime, seda keerulisemaks olud muutusid. Kusjuures, olgu meenutatud, video petab, oi kuidas petab. Seal ei ole näiteks tunda ähvardavat sadu, mille tekitatavad tulvaveed, flash floods, on American Southwestis karmimaid tapjaid.

Foto 1: Priit Pullerits Amasa Backi rajal Moabi lähedal Utah's 2019. aasta kevadel. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Chesleri pargi matkarada Canyonlandsi rahvuspargis Utah's Needlesi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Amasa Backi maasturirada kõrgel kaljuserval, paremal Priit Pulleritsu maastikuratas Cube, Moabi lähedal Utah's. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Amasa Backi rajal Moabi lähedal Utah's 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Priit Pullerits üritamas rattaga läbida liivast lõiku Bartlett Washi rajal 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Matkajad Joshua Tree rahvuspargis Californias. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Juulikuumus Badwateri nõos Surmaorus Californias. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 8: Jäljed liikunud kivist Racetrackil Surmaorus Californias. Foto autor: John Dykinga / naturepl.com / Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel rattaga Canyonlandsi rahvuspargis Utah's Needlesi piirkonnas. Foto autor: Jaanus Laidvee 

Pullerits: Kui palju raha põletab Eesti spordi aasta suursündmus? Lugu sellest, millest Rally Estoniaga seoses ei räägita

Täiesti juhuslikult nägin kitsa ja käänulise, üles ja alla kulgeva kruusatee servas, rohkem kui 190 meetri kõrgusel merepinnast, kaugel Eestimaa elutähtsatest keskustest umbrohu ja muude metsikute taimede vahel sellist silti, mida näete fotol vasakul.

Päev hiljem, juba hommikust saadik seisis sildi ees, sellest vaevalt 20 meetri kaugusel kiirabiauto. Ja sildi juurest teisel pool teed valge Toyota Land Cruiseri maastur, kust astus mu lähenedes välja kollases vestis minust mõned aastad vanem mees (fotol all paremal). Ütlesin: „Tere!”

Ma ei arvanud, et see kõik, milleks seal valmis oli pandud, on seotud Eesti selle suve suurima spordisündmuse, Rally Estoniaga. Olin kaks päeva varem rääkinud pikalt, rohkem kui tunni Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aavaga ja kordagi ei tulnud jutuks, et ralli võiks ulatuda mingil moel Kagu-Eestisse.

Ma ei räägiks siin sellest, kui oma silmaga nähtu põhjal poleks välja tulnud, kui röögatult kallis sport on autoralli – ja seda juba päevi enne, kui ralli üldse pihta hakkab. Kes arvab, et Klubi Tartu Maraton üritused või mingid iluuisutamise EM-võistlused või suusatamise MK-etapid Tallinna lauluväljakul või kettagolfi radade rajamised sinna on kallid – mõelge ümber!

Sain teada, et Boliivia ekipaaž (fotol ülal vasakul) – jeerum, ma ei teadnudki, et Lõuna-Ameerikast ka rallimehed kohale tulevad! – on pannud nädalavahetusel kahel päeval kaheksaks tunniks Riia-Pihkva maantee äärde jääva veidi pikema kui kuuekilomeetrise kruusatee kinni, et seal trenni teha ja autot katsetada. Ainult see ekipaaž, mitte kedagi teist (fotol ülal paremal). Tõsijutt, kogu lõik kuulus möödunud laupäeval ja pühapäeval 19-aastasele Boliivia noormehele Nataniel Bruunile, tema kaardilugejale Pablo Olmosele Argentinast ja nende Ford Fiestale, mis võistleb Rally3 arvestuses – ehk otse öeldes valgusaasta kaugusel Ott Tänakust ja Martin Järveojast.

Toyotaga julgestaja ütles, et sel lõigul on – kui ma nüüd õigesti mäletan – kokku vähemalt seitse julgestajat. Nad peavad olema trennilõigu alguses ja lõpus ja iga teeotsa juures. Järgmisel päeval kuulsin ühelt teiselt julgestajalt Kiviora kandis, kus tegi trenni Poola ekipaaž, et julgestaja saab päeva eest 80 eurot. Vähe? Paljud kisavad, et 80 eurot automaksu lööb neil elu uppi.

Võib vaid arvata, mida maksab kiirabi päev, mis siis, et kiirabitöötajad passisid kogu aja masinas ja midagi neil teha ei tulnud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi kurtis Filtri maanteerattasarja korraldaja, et ka üheainsa kiirabiauto võistlusele kaasamine maksab nii suure summa, et ta satub olukorda, kas suudab kokkuvõttes rahalist miinust vältida.

Samal ajal tegid mõned ekipaažid trenni kilomeetreid eemal põhja pool Tsiistre kandis, kuhu oli samuti vaja julgestajaid, kiirabi.

Ja ma ei ole veel midagi jõudnud iitsatada hooldetiimist. Boliivia-Argentina meeskond ja selle taustajõud (fotol ülal vasakul) majutusid Pööni kõrts-külalistemajas. Neil oli kaasas hiiglaslik treiler (fotol paremal), mille lahtisest uksest nägin virnade viisi igasugust varustust ja varuosi, näiteks tuttuusi musti velgi, erinevaid keredetaile. Treileri teisel korrusel oli koguni teine ralliauto.

Mehed tegid laupäeva hommikul kaks sõitu, kolmandal lõhkusid teeäärse kivi vastu rehvi. Siis läksid service’isse (fotol vasakul). Seal askeldas masina ümber rohkem kui pool tundi umbes kuus-seitse tegelast, igaüks näis täpselt teadvat, mida ta tegema peab. Vahepeal saabus halli sedaaniga eesti mees, kes tõi neile süüa.

Vaatasin ja mõtlesin, mida see kõik küll maksab. Arvutama ei hakanud, sest summa tuleks nii suur, et nagunii sellest tavamõistusega jagu ei saaks. Imestasin, milleks see kõik. See ekipaaž ei konkureeri ju isegi WRC sarjas. Nad on Rally Estonial täielikud statistid. Mitte keegi ei pane seda tähele, kas nad osalevad – või ei osale.

Aga kui raha on, ju siis saab seda põletada.

Kuid ei maksa arvata, et ma olnuks nende kõrval ise täielik statist ja veelgi mõttetum mees. Pühapäeval sõitsin rattaga sealkandis, kus Siksälä ja Kiviora vahel harjutas Poola ekipaaž, kihutas edasi ja tagasi (fotol paremal). Lähenesin sellele lõigule keskkohast, Missokülä poolt. Kui poolakad olid tagasi Siksälässe sõitnud, andis julgestaja raadio teel teistele julgestajatele teada, et nüüd tahab rajale tulla rattur, ja küsis, kas võib läbi lasta. Kiviora poolt tuli raadio teel vastuküsimus, kas rattur kümne minutiga ära sõita jõuab. Sinnani oli kaks ja pool kilomeetrit. „Ta on proff, jõuab küll,” vastas mu lähedal olnud julgestaja. See pani muigama. Sain rajale

Kiviorast sõitsin suure ringiga Siksälässe. Seal oli nooremas vanuses julgestaja ees (fotol vasakul). Ütles, et just läks Poola ralliauto teele, nüüd pean ära ootama, kui ta tagasi tuleb ja teise sõidu ka teeb, sest tavaliselt sõidab ta kaks korda edasi-tagasi, siis läheb service’isse. Hakkas vihma tibutama.

Kui Poola ekipaaž esimeselt sõidult naases, otsustas julgestaja, et paneb ta ootele ja laseb ikkagi minu enne teda läbi. Ega ma teenet võlgu jäänud. Sõitsin kiirelt, neli ja pool minutit hiljem sai Missoküläni viiva teelõigu otsas asuv julgestaja raporteerida, et rattur on kohal, lastagu ralliauto taas rajale.

Laupäeva õhtul kella seitsme ajal, tund pärast seda, kui Boliivia-Argentina ekipaaž oli oma treeningu lõpetanud, läksin rattaga (fotol paremal) vaatama, milliseks sea songermaaks nad olid väikse kruusatee muutnud. Ma ei näinud nende sõidu tagajärgi. Teehöövel oli jõudnud juba tee siledaks lükata.

Ka see töö tuli Lõuna-Ameerika meestel kinni maksta.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits